Eesti poliitilise süsteemi keskmes on valitsus ja peaminister, kuid ka presidendil on meie poliitika toimimises ja eriti meie poliitilise identiteedi kujundamises oluline roll. Vaatamata parlamentaarsele riigikorrale, mis ei anna presidendile märkimisväärset otsest poliitilist tegutsemisvõimet, on kõik meie presidendid jätnud Eesti ajaloosse oma äratuntava ja isikupärase jälje ning kodanikke mällu oma ainuomase kuvandi. Lennart Meri kui intellektuaal ja kirjanik või hoopis kui elegantne diplomaatilise protokolli rikkuja, poliitilise ebakorrektsuse näide. Arnold Rüütli väärikas hoiak ja hõbevalged juuksed või kuulumine pigem Eesti minevikku kui tulevikku. Toomas Hendrik Ilvese kikilips ja ameerikalikud maneerid või tema kergelt üleolev toon. Kersti Kaljulaid kui võimekas ametnik, kellel vajadusel ka manitsev ja moraalne hoiak. Küllap iga kodanik tunneb ära need omadused ja mäletab ühte või teist veel lisaks.
Taolised on ehk need muljed, mis inimestel on presidentidest jäänud. Kuid millise kuvandi endast on meie presidendid ise otsustanud jätta? Eesti presidentide peamine poliitiline ressurss on nende sõna. Presidentidel on võimalus rääkida ning neid kuulatakse nii Eestis kui välismaal. Neil on vabadus valida teemasid, mida käsitleda, probleeme, mida esile tuua ja lahendusi, mida pakkuda. Presidentide sõnal on suur mõju ning seda sõna on kõik meie 4 presidenti kasutanud ohtralt.
Kõned ja nende analüüs
Presidentide ametlikelt kodulehekülgedelt ja nende arhiividest on alates president Meri ametiaja algusest kuni käesoleva aasta sügiseni, mil president Kaljulaidi ametiaeg veel kestab, võimalik alla laadida ja lugeda üle 1600 kõne ja sõnavõttu. Küllap pole kõik kõned või sõnavõtud internetti jõudnud, kuid võib eeldada, et kõige olulisemad on seal olemas. Neid analüüsides on võimalik paremini mõista, millise kuvandi meie presidendid ise otsustasid endast jätta, ükskõik kas siis teadlikult või kogemata, loomulikult.
Kaasaegsed tekstianalüüsi meetodid võimaldavad tekste arvuti abiga kiirelt ning tähenduslikult analüüsida. On olemas statistilised mudelid, mis suudavad suurtest tekstihulkadest tuvastada sõnad, mis esinevad esinevad sageli koos ja mis eristavad teatud tekste teistest. Sellised sõnad moodustavad ühe “teema” – tähenduslikult seotud sõnade kogumi. Lisaks taoliste teemade tuvastamisele on võimalik analüüsida ka seda, milline on nende ajaline dünaamika. Me saame seega paluda statistilisel mudelil analüüsida meie presidentide kõnesid, paluda nendes eristada teatud arv teemasid ning uurida, kuidas need teemad on aastast aastasse esile kerkinud või taandunud. Üks näide taolisest teemast ning selle seosest ajaga on välja toodud järgneval joonisel.
Selline tekstianalüüsi mudel annab meile esmalt iga teema kohta sõnade kogumi. Need on sõnad, mis suure tõenäosusega esinevad koos teatud kõnedes, kuid mitte kõigis.
Üldiselt kujutavad nad endast ühte tähenduslikult seotud tervikut – sest jagatud kasutamiskontekst tähendab ka jagatud tähendust. Analüütiku hooleks jääb nende teemade tõlgendamine, neile nö pealkirjade andmine või nende muude omaduste määratlemine.
Siinkohal kuvatud teema võiks seega nimetada koduarmastuseks (teemade pealkirjad on edaspidi ära märgitud paksu tekstiga; kui teed lõigu lõpus oleval teema nimelisel nupul hiireklõpsu, siis näed iga teema kohta vastavat joonist sõnapilve ja ajajoonega). Ta sisaldab selliseid sõnu nagu “kodu”, “kaunis”, “ilus”, “armastus”, “hool”. Mida suurem on sõna joonisel, seda iseloomulikum ta sellele teemale on. Sõnapilve kõrval näeme joonist, mis näitab selle teema osakaalu muutust läbi aja – punktiirjoon näitab mudeli kõige paremat ennustust ning riba selle ümber võimaliku vea ulatust. Aastatega ja vertikaalsete joontega on ära märgitud presidentide ametiaegade algused. Nii on paremini näha, kelle ametiajal ehk siis kelle kõnedes üks või teine teema enam päevakorral oli. Antud juhul me näeme, et koduarmastus oli iga presidendi kõnedes olemas.
Jooniste nägemiseks kliki sellistele nuppudele
Nii sellest kui ülejäänud 39-st teemast, mida kasutatud mudel presidentide kõnedest eristas, tuleb juttu pikemalt ja ülevaatlikumalt allpool. Milline pilt sellest analüüsist avaneb, kui proovida seda kõnekuvandidte maastikku kuidagi lihtsustada või kokku võtta?
Üldpilt kõnedest
Kõige üldisemal tasandil saaksime vaadata seda, milline on olnud sise- ja välispoliitika tasakaal presidentide kõnedes. Kui suur hulk nende poolt kõneldud sõnadest tuli teemadest, mis olid välispoliitilise suunitlusega ja kui suur hulk teemadest, mis olid pigem sisepoliitilised. Vastav jaotus on välja toodud järgneval joonisel.
Me näeme, et aja jooksul on meie presidentide sisepoliitiline orientatsioon selgelt suurenenud. Kui president Meri kõnede mahust üldiselt alla poole oli pühendatud sisepoliitilistele teemadele, siis Rüütli ja Ilvese puhul küündis see juba kuskile 70% kanti ning president Kaljulaidi puhul on see juba selgelt üle kahesakümne protsendi. Taasiseseisvunud Eesti esimene president oli selgelt välispoliitilise orientatsiooniga. Meie praegune president on aga vähemalt oma kõnedes ja sõnavõttudes peaaegu täielikult sisepoliitilise orientatsiooniga.
Siinkohal peaks siiski natuke etteruttavalt mainima, et eristamine sise- ja välispoliitilise teema vahel on kohati keeruline ning selle otsuse peab tegema analüütik mitte statistiline mudel. Samuti ei erista taoline analüüs sisepoliitilisi teemasid (näiteks küberjulgeolekuga või digiühiskonnaga seotud teemad), millest on kõneldud välisele publikule ning need on ikkagi loetud sisepoliitilise suunitlusega teemadeks.
Millest on rääkinud meie presidendid?
Liigume aga edasi üksikute teemade juurde. Siin saab esile tuua ennekõike kahte aspekti – teemad, mis olid kõikide presidentide puhul ühised, ning teemad, mis eriti selgelt kuulusid ühe või teise presidendi ametiaega. Alustame esimestest. Need on teemad, mis liitsid kõiki meie presidente, teemad millest ei ole saadud ei üle ega ümber.
Selliste teemade hulka kuulus kaks haridusega seotud teemat – üks, mis puudutas kooliaasta algust (koosnedes peamiselt presidentide kõnedest kooliaasta alguses), ning teine, mis oli rohkem keskendunud kõrgharidusele (nt kõned ülikoolidega seotud üritustel). Samuti oli kõikide presidentide kõnedes enam-vähem sama olulisel kohal kultuur, ennekõike just eesti keel ja kultuur, ning kodukaunistus (koosnedes ennekõike presidentide kõnedest kodukaunistuse auhindade üleandmisel). Nendes ühistes teemades on näha ühiseid ülesandeid, mida kõik presidendid on täitnud kooliaasta sissejuhatamisel, kodukaunistamise auhindade üleandmisel või ülikoolidega seotud üritustel ning ka laiemalt teatud ühine rõhk mingitel teemadel.
Välispoliitilisi teemasid on kõigi presidentide ühiste teemade hulgas sisuliselt üks – teema, mis puudutab Eesti ümbruskonda ja meie naaberriike. See teema viitab Soomele, Rootsile, Taanile, Lätile ning üleüldiselt Läänemere-piirkonnale. See on naabritevahelise koostöö ning ühiste sündmuste teema. Oli ka üks teine välispoliitiline teema (välispoliitika), mis teatud määral esines kõikide presidentide kõnedes, kuid see on üks vähestest analüüsi poolt tuvastatud teemadest, mille puhul on rakse määratleda tema sisu (vt koondtabelit) ning seega ei ole siinkohale sellele rohkem keskendatud (tegemist on ennekõike kõnedega välisvisiitidel või seoses väliskülalistega).
Kuigi osad nendest ühistest sise- või välispoliitilistest teemadest on rohkem sattumuslikud kui teised (miski ei ole ära määranud seda, et president peaks olema kodukaunistamise liikumise patroon ja esinema sellega seotud üritustel), näitavad nad siiski meile, mis on olnud iga meie presidendi jaoks konstant. Haridus, kodu, eesti keel ja kultuur ning meie naabrid – nendest on väga raske üle või ümber saada.
Teemasid, mis olid unikaalsed ennekõike ühele presidendile ja mitte teistele, oli aga palju rohkem ning siin näeme ka väga selget erinevust presidentide vahel. Nende puhul tuleb arvesse võtta ka ametiaegade erinevaid pikkusi ja asjaolu, et president Kaljulaidi ametiajast on kaetud üksnes esimesed neli aastat. Kõige rohkem unikaalseid teemasid oli president Meril, kelle kohta võib välja tuua 9 teemat analüüsitud 40-st, mis olid iseäralikud ennekõike just talle. Ilvesel oli selliseid teemasid 5, Rüütlil 2 ja Kaljulaidil 3. Oli ka teemasid, mis olid osade kuid mitte kõikide presidentide poolt jagatud – tuleme nende juurde käesoleva ülevaate lõpus.
Lennart Meri
President Meri 9-st unikaalsest teemast 4 olid sisepoliitilised ja 5 välispoliitilised ning nagu ka teiste presidentide puhul olid paljud neist ajastuspetsiifilised – teemad, mis said päevakorral olla ainult 1990ndatel, kui iseseisev Eesti riik oli alles loomisel. Loomulikult rääkis president Meri palju Euroopast ja Euroopa Liidu laienemisest, aga ka Venemaast ja Eesti julgeolekust. Oluliseks teemaks president Meri kõnedes oli ka Eesti Vabariigi järjepidevuse rõhutamine, teema, millel on ka tugev välispoliitiline mõõde, kuid mis on siin siiski sisepoliitiliseks teemaks loetud. Paljudest nendest teemadest kumab läbi Eesti Vabariigi ülesehitamise protsess ja selle vajadused.
Oma teistes sisepoliitilistes teemades oli president Meri nii minevikku kui ka eestlaseks olemisele näkku vaatav. Ainsana meie presidentidest käis tema kõndest väga tugevalt läbi küüditamise temaatika (kuigi ka president Ilvese kõnedes on seda teemat märgata) ning arusaam Eestist kui väikeriigist. Palju oli juttu ka põhiseaduslikust korrast ja kirjasõnast. Kõigi nende teemade lõikes saab öelda, et Lennart Meri oli president, kellele oli kõikidest teistest presidentidest olulisem nii Eesti rahvusvaheline positsioon kui ka Eesti minevik ja eesti kultuur. Ta oli oma kõnekuvandi poolest kõige unikaalsem president – ükski teine ei paista nii paljude teemadega silma kui tema.
Arnold Rüütel
Kahest president Rüütlile iseäralikust teemast üks oli sisepoliitiline ja üks välispoliitiline. Tema jaoks oli oluline kohalik areng ja rahvusvaheline koostöö. Rüütli kohalikku tasandit puudutav teema kõneleb ennekõike kohaliku tasandi arengust ja jätkusuutlikkusest ning kohaliku tasandiga seotud probleemidest. Läbi selle teema joonistub välja maapiirkondade olulisus president Rüütlile. Tema rahvusvahelist koostööd puudutav teema viitab riikidele alates Rumeeniast kuni Läti ja Leeduni ning selles regioonis olevate riikide omavahelisele koostööle.
Toomas Hendrik Ilves
Taasiseseisvunud Eesti kolmas president, Toomas Hendrik Ilves, paistis silma viie sellise teema poolest, mida ükski teine president märkimisväärselt ei käsitlenud. Nendest viiest teemast kaks olid sisepoliitilised ja kolm välispoliitilised. Kaks nendest teemadest olid sellised, mille kohta võiks öelda, et nendest oli juttu suuresti olude sunnil. Kahetuhandetate lõpu majanduskriis peegeldus teemas kriisid ja lahendused (kuigi selle teema iseloomulikud kõned adresseerivad palju ka sisepoliitilisi probleeme). Samuti näeme eraldi teemat 2014. aasta Ukraina kriisi kohta. Sellest majanduskriisist ja Uraina kriisist mõne teise presidendi ametiajal juttu polekski saanud olla.
Lisaks Ukraina kriisile rääkis Ilves veel Eesti kaitseväe välismissioonidest ning Euroopa Liidust. Kui Lennart Meri kõnedes oli Euroopa Liit teemaks läbi laienemise ja Eesti liikmeks saamise prisma, siis Ilvese puhul on EL-i temaatika märgatavalt teise fookusega. Eesti on juba EL-i liikmesriik ning see sõnavara, mis moodustab Ilvese Euroopa Liidu teemat, on liidu toimimise perspektiivist palju igapäevasem (nt. “siseturg”, “eelarve”, “konkurents”, “strateegia”, “eesistumine”).
Peale kriiside käsitles Ilves sisepoliitilistest teemadest veel kodanike ja kodakondsuse temaatikat. Võib-olla üheks teemaks, millega Ilves kõige selgemalt ka üldsuse kuvandisse jäi, oli küber-temaatika, mis siinkohal on küll loetud president Kaljulaidiga jagatud teemaks, kuna ka tema ametiajal (eriti selle alguses) ja kõnedes oli see selgelt esil. See on teema, mis kerkis esile 2007. aasta Pronksiöö ning sellega kaasnenud küberrünnakute varjus, ning puudutab interneti turvalisust (“internet”, “küberruum”, “küberekatise”, “küberrünnak”, “küberjulgeolek”). See on teema, millega meie kolmas president on ka pärast oma ametiaja lõppu silma paistnud.
Kersti Kaljulaid
Tehnoloogiaga seonduv on olnud südamelähedane ka meie praegusele presidendile, kelle puhul on kõik kõnedest silma paistvad ja ainult talle ainuomased teemad sisepoliitilised. Üks nendest kolmest teemast puudutab digiühiskonda. Kui Ilvese küber teema oli keskendunud julgeolekule, siis Kaljulaidi puhul paistab silma pigem rõhk digitaalse ühiskonna ja majanduse võimalustel ja arengul (“digitaalne”, “tehnoloogia”, “tehisintellekt”, “digiühiskond”, “robot”, “tehnoloogiline”, “üleminek”). Teine Kaljulaidi teema keskendub Eesti riigi julgeolekule ja riigikaitsele. Erinevalt näiteks Lennart Meri julgeolekuteemast, puudutab Kaljulaid ennekõike julgeoleku siseriikliku mõõdet (“kaitsevägi”, “kaitseliit”, “kaitsetahe”, “ajateenistus”).
On märkimisväärne, et president Kaljulaidi ainuomaste teemade hulka kuulub ka üks, millelaadset ühegi teise presidendi puhul märgata ei olnud – teema, mida moodustavatel sõnadel esmapilgul puudub neid siduv sisuline tähendus. Selle teema iseäralikumate sõnade hulgas on sõnad nagu “tegelikult”, “lihtsalt”, “hästi”, “natuke”, “keeruline”, “panustama”, “vabatahtlik”.
Siiski saab selle teema sisu natuke enam selgeks, kui vaatame neid kõnesid, milles see oli kõige rohkem esindatud. Kümne kõige iseloomulikuma kõne hulka kuuluvad kõned elupäästjate medalite üle andmisel, Eleringi aastaseminaril, vabatahtlike tunnustamisel, siseministeeriumi valitsemisala juhtide arengupäeval, päästedepoo avamisel, tervishoiu kõrgkooli lõpuaktusel, politsei- ja piirivalveameti vastuvõtul, sotsiaaltöö päeval ning Eesti parima toiduaine konkursil. Need kontekstid on küll erinevad, kuid neid kõiki seob kokku presidendi poolt kuulajatele avaldatud üldine tänulikkus.
Jagatud teemad
Lisaks iga presidendi puhul unikaalsetele teemadele on ka terve rida teemasid, mis on nö jagatud – mis on olnud märkimisväärselt olemas mitme presidendi kõnedes. Kui iseäralikud teemad aitavad meil paremini mõista seda unikaalset kuvandit, mis igast presidendist jäi, siis jagatud teemad on olulised selle laiendamiseks ja üldiselt oluliste teemade paremini mõistmiseks.
Näiteks seovad president Rüütlit ja Ilves kokku iseseisvuse taastamine, põllumajanduse ja tunnustamise temaatikad. Nendest esimesed kaks on pigem Rüütlile iseloomulikud teemad ja kolmas pigem Ilvesele iseloomulik. Samuti on teema ärkamisaeg iseloomulik nii Rüütlile ja Ilvesele kui ka president Merile. See on teema, mis vaatab tagasi Eesti maa ja rahva minevikku, tihtipeale kaugemale meie riigi sünnist sada aastat tagasi. See on ka teema, millel on tugev kriklik, kristlik mõõde; teema, mis oli märgatavalt olemas meie esimese kolme presidendi kõnedes, kuid mis on palju enam puudu president Kaljulaidi kõnedest. Ning kui president Rüütli üheks iseäralikuks teemaks oli kohalik omavalitsus ja kohalik areng, siis kohaliku omavalitsuse temaatika oli olemas ka Meri, Ilvese ja Kaljulaidi kõnedes, kuid sootuks teises võtmes. Tundub, et nende jaoks oli fookuses pigem haldusreform või ettevõtlus kohalikul tasandil ning mitte otseselt kohaliku tasandi areng ja olukord laiemalt.
Ning kuigi ühelt poolt president Rüütel ja teiselt poolt president Kaljulaid oleksid natuke nagu erinevatest maailmatest (ja teatud määral peaaegu sõna otseses mõttes ongi), on ka neil oma kõnede temaatikas mingil määral ühist. Kaljulaidi ja Rüütlit sidus kokku näiteks tähelepanu loodusele. President Merit ja president Kaljulaidi sidus aga kokku laulupidude temaatika, mida võiks laiemalt ka kultuuriarmastuseks nimetada. See on teema, mis sisaldab viited muusikale ja laulupeole, teatrile ja kirjandusele ning selliseid sõnu nagu “süda”, “armastus” ja “kallis”.
Ning on olemas ka mõned teemad, mis seovad kokku kolme presidenti neljast. Üheks selliseks teemaks on ärkamisaeg. See on teema, mis vaatab tagasi Eesti maa ja rahva minevikku, tihtipeale kaugemale meie riigi sünnist sada aastat tagasi. See on ka teema, millel on tugev kriklik, kristlik mõõde; teema, mis oli märgatavalt olemas meie esimese kolme presidendi kõnedes, kuid mis on palju enam puudu president Kaljulaidi kõnedest. Teine kolme presidendi ühine teema on ÜRO-ga ja ÜRO tasandil tõstatatud probleemidega seonduv. See on olemas kõikide presidentide välja arvatud Lennart Meri kõnedes.
Kõigele sellele lisaks on veel ka kolm teemat, mis on märkimisväärselt olnud esindatud Ilvese ja Kaljulaidi kõnedes, kuid on olnud puudu kahe esimese presidendi repertuaarist. Nendeks on vabadus/ajakirjandus, teadus ja kunst ning perekond. Kusjuures kõigi kolme teema puhul me näeme sarnast ajalist trendi. Kõik need teemad hakkasid kasvama Ilvese ametiajal ning suuresti on see kasv Kaljulaidi ametiajal jätkunud. Seega võib oletada, et nende puhul on tegemist mingis mõttes ka ajastu-spetsiifiliste teemadega, mille ühiskondlik ja poliitiline olulisus on just viimase aja laiemas kontekstis esile tõusnud.
Kuidas seda mitmekesist pilti kokku võtta ja mida sellest meelde jätta? Aja jooksul on meie presidentide kõnede sisu muutunud palju sisepoliitilisemaks. Ning iga presidendi kõnedes on väga palju ajastuspetsiifilisust. Lennart Meri kõnekuvand, mis oli kindlasti kõigist neljast presidendist kõige rikkam, vaatas nii Eesti minevikku kui lähitulevikku ning oli väga palju keskendunud Eesti riigi loomisega kaasas käivatele teemadele. Arnold Rüütel oli oma kõnedes president, kelle jaoks oli oluline loodus, põllumajandus ja kohalik areng. Ja kui kaks viimast presidenti kõige iseäralikumalt kokku võtta, siis nii Ilves kui Kaljulaid olid presidendid, kes väga olulisel määral keskendusid kaasaega infoühiskonna ja tehnoloogia arengule ning sellest tulenevatele probleemidele.
