EKRE toetuse langus alates novembri algusest ning samaaegne Eesti 200 toetuse kasv on tekitanud olukorra, kus nende kahe vahe hetkel on vähem kui üks protsent. Kusjuures absoluutarvudes ei ole EKRE nii väga oma toetajaid kaotanud ning pigem on seda vahet vähendanud jätkuv erakondlikku eelistust mitte omavate valijate vähenemine. Nende osakaal on praeguseks langenud rekordiliselt madalale 20.8%-le. Sellest on selgelt kõige rohkem võitnud Eesti 200, kes on pooleteise kuuga oma toetuse pea kahekordistanud.
Kuigi nende kahe erakonna toetused on hetkel väga lähedal üksteisele, on nendes numbrites siiski üks väga oluline vahe. EKRE toetajad on ennast valimistel tõestanud ning võib kindel olla, et kui praegu valimised ka tegelikult toimuksid, siis läheksid nad valima. Eesti 200, olles tõenäoliselt ammutanud suurema osa oma praegusest rekordilisest toetusest varasemate mittevalijate arvelt, ei saa oma seljataguses aga nii kindel olla. Kui praegu valimised toimuksid, siis ilmselt jätaksid paljud nende hulgast ikkagi valima minemata.
Kui mõelda Eesti poliitilistest arengutest natuke laiemalt, siis on väga sümboolse tähendusega, et nende kahe toetus on hetkel sarnasel tasemel. Kuigi maailmavaateliselt ja -tunnetuslikult on tegemist üksteise vastanderakondadega, siis tegelikult on EKRE ja Eesti 200 ühe ja sama nähtuse – Eesti poliitilise maastiku praeguse ümberkujunemise – kaks lahutamatut osa. EKRE kogus oma toetuse valijaskonna nendest gruppidest, kes pigem tundsid, et poliitika ja sotsiaal-majanduslikud muutused on nendest mööda jooksnud. Kes ei olnud rahul Toompea endasse sulgunud ja eliidikeskse poliitikaga ning kes tahtsid kelleltki kuulda sõnumit, mis kõnetaks neid ja mis ütleks, et ka sul, tavalisel kodanikul, on hääl ja tähtsus.
Eesti 200 on vastureaktsioon EKRE-le aga ka opositsioonile, sest viimased ei ole suutnud ennast uues olukorras poliitiliselt kehtestada. Kui EKRE on nö rahvaerakond, mis on kogunud toetust rahulolematusest tavakodanike hulgas, siis Eesti 200 on eliidierakond, mis on samuti kogunud toetust rahulolematusest, kuid seda pigem just ühiskondlike eliitide hulgas. Tegemist on eliidierakonnaga kahes mõttes. Ühelt poolt on nende sõnum, et poliitika tegemine peaks jääma eliitide pärusmaaks, kellel on vastavad ekspertteadmised. See saadab automaatselt sõnumi, et lihtrahval pole poliitikasse asja ning nende ülesandeks peab jääma kompetentseid eliite usaldada. Teisalt ilmneb nende eliidikesksus nagu ka Reformierakonna puhul toetajate profiilis – Eesti 200 toetus on eriti suur kõrge sissetulekuga ja kõrgharitud valijate hulgas.
EKRE-st on kujunenud Eesti poliitika üks poolus ning Eesti 200-l on potentsiaal kujuneda teiseks, sest on näha, et ei Sotsiaaldemokraadid ega Reformierakond ei ole suutnud ennast praeguses poliitilises olukorras maksma panna. Mitte-valijatelt toetust kogudes Eesti 200 aga kaugele ei jõua. Selleks, et ennast poliitilisel maastikul kinnistada, peaksid nad hakkama toetust üle võtma praegustelt opositsioonierakondadelt. Väga selgeid märke sellest veel aga ei ole.
Erakondade reitingutest vaata pikemalt:
Foto: Erik Peinar, Riigikogu fotoarhiiv
