Nädal pärast kohalikke valimisi 23. oktoobril toimus Vabaduse väljakul üks suuremaid poliitilisi meeleavaldusi taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Selle meeleavalduse põhisõnum oli suunatud sundvaktsineerimise vastu, kuid kuna seda üldiselt tajuti pigem lihtsalt vaktsiinivastaste meeleavaldusena, siis läks see põhisõnum ehk natuke kaduma. Või siis pidas üldsus mõistlikuks sellest pigem mitte rääkida. Kuid päris unustada seda meeleavaldust ei tasuks, sest sellel üritusel kordusid kaks lugu, mida me Eesti poliitikas ka varem oleme kuulnud ja mida me kindlasti ka edasi kuuleme.
Esimene on lugu sellest, kuidas igal kodanikul peaks olema vabadus valida ja otsustada ka keerulistes küsimustes ning võimalus nendes valikutes ka eksida. Sest vabas ning demokraatlikus ühiskonnas lihtsalt teistmoodi ei ole võimalik. Teine on lugu sellest, kuidas teadmised ja võime otsustada ei ole ühiskonnas võrdselt jaotunud ning tavainimesed peaksidki osades küsimustes usaldama eksperte või poliitikuid ning käituma nii, nagu nad ette kirjutavad isegi siis, kui nad ise selle nõus ei ole.
Pikemalt võid lugeda Eesti Päevalehest.
