Umbes nädal aega enne valimisi sai kirjutatud selline lugu, mis ilmus ka Postimehes siin. Paljud mõtted seal on aktuaalsed ka hiljem.
Riigikogu hakkab presidendikandidaadi (või kandidaatide) üle hääletama loetud päevade pärast, kuid meil ei ole kindlust selle üle, kelle hulgast ja kuidas saab Eestile uus president valitud. Ei peagi olema, sest see pole osa presidendi valimise süsteemist. Kui selline olukord tekitab pettumust või hämmingut, siis tasub korraks järele mõelda. Kõik see, mida seni oleme näinud või mis on teadmata ja nägemata, on täielikult kooskõlas kehtiva valimiskorraldusega.
Enne, kui pikemalt korralduse juurde minna, tasuks hetkeks ka selle protsessi nimetuse peale mõelda, sest osa ootustest võib tulla sellest. Kui kutsume seda protsessi „valimiseteks“, asetub see automaatselt samasse konteksti kohalike või riigikogu valimistega. Need on aga sootuks erinevad nähtused. Praeguse süsteemi alusel kujutavad presidendi valimised endast pigem ametisse nimetamise protseduuri, mis on ennekõike suunatud erakondadele endile ja mitte avalikkusele. Erakonnad peavad omavahel kokku leppima sobivas kandidaadis ja siis tema osas otsuse langetama. President on erakondade esindaja Kadriorus.
Protsessi osas algab aga kõik kandidaatide ülesseadmisest. Riigikogu esimeseks hääletusvooruks saab kandidaate üles seada vaid mõned päevad enne hääletamist. Erakondadel ei ole mingit kohustust kandidaatidega varem välja tulla. Lisaks võib riigikogu teiseks hääletusvooruks kandidaate uuesti üles seada ning samuti toimub uus kandidaatide ülesseadmine valimiskogus.
See tähendab, et kandidaat, kellest lõpuks saab president, võib esile kerkida ka alles siis, kui kogu protsess on juba kuu aega kestnud ning teha seda ainult loetud tunnid enne, kui ta presidendiks ära valitakse. Kandidaatide ülesseadmise tähtajad lubavad seda, et avalikkusel ei pruugi olla võimalustki tulevase presidendiga tutvuda enne, kui ta on juba ametisse nimetatud.
Teine võimalik probleemide ring tuleb aga sellest, et valimised on jagatud kahe formaalselt erineva kogu vahel, milles on erinevad kandidaatide ülesseadmise ja valituks osutumise tingimused, kuid mida mõlemat praeguseks kontrollivad erakonnad.
Selleks, et president saaks riigikogus ära valitud, on vaja koalitsiooni ja opositsiooni koostööd, sest muidu ei tuleks kaks kolmandikku häältest kokku. Samuti saavad riigikogus ainult suuremad fraktsioonid omal käel kandidaate üles seada, kuna selleks on vaja viiendiku riigikogu liikmete toetust. Valimiskogus on latt oluliselt madalam – on vaja absoluutset enamust valituks osutumisel ning umbes kümnendikku valimiskogu liikmetest kandidaadi ülesseadmisel.
Haldusreformi järgses valimiskogus on riigikogu liikmeid ja kohalike omavalitsuste esindajaid umbes pooleks. Kuigi koosseis on riigikoguga võrreldes erinev, teevad otsuseid lõppkokkuvõttes ikkagi erakonnad kui organisatsioonid, kelle ridadest tuleb ka valdav enamus kohalike omavalitsuste esindajatest valimiskogus. Salajane hääletamine ei tähenda, et iga riigikogu või valimiskogu liige otsustaks täpselt nii, nagu ta ise tahab. Paratamatult on oluline, keda erakonna juhtkond otsustab toetada. Ning selge erakondliku lojaalsuseta on vaid väike osa valimiskogu liikmeid.
On rakse mõista, miks peaksid erakonnad tahtma presidenti riigikogus valida, kus see on mitmes mõttes palju keerulisem. Valimiskogus on palju lihtsam oma kandidaadile vajalik häälteenamus leida. Praegune süsteem pakub seega pigem ajendeid valimised riigikogus „mööda lasta“ ning jätta tegelik otsustamine valimiskogu hooleks. Kuna riigikogu valimisvoor on aga olemas ja ette nähtud esmasena, siis ei saa aga keegi otseselt öelda, et jätame selle nüüd vahele ja lähme kohe valimiskokku.
Selline see süsteem juba on. Ja sellest ei ole ilmtingimata demokraatlikus mõttes olemuslikult midagi halba. Küsimus on pigem selles, et kas see vastab avalikkuse ootustele selle protsessi osas? Kas me usaldame kogu protsessi erakondade kätte ja aktsepteerime nende otsust isegi siis, kui see tehakse avalikkusele täiesti läbipaistmatult? Või tahame selles natuke enam läbipaistvust ja kaasatust?
Kui jutt peaks minema presidendi valimise süsteemi muutmise juurde, siis sageli taandatakse kõik kohe vastandusele: praegune süsteem või otsevalimised. Kusjuures viimases nähakse õigustamatult ohtu Eesti poliitilisele süsteemile, kuna otsevalitud president väidetavalt ei mahu parlamentaarse süsteemi piiridesse. Küllap ta mahuks, pole selles midagi nii erakordset. Hirmurefleks otsevalimiste osas on pärit ehk ajast, mil Keskerakond oli ainus, kes seda ideed toetas ja oli olemas reaalne võimalus, et Edgar Savisaar võiks sellise süsteemi alusel presidendiks saada. Praegu on aga juba uued tondid ning jäägu dilemma otseste või kaudsete valimiste vahel mõneks teiseks korraks. Sest võimalusi ka kaudse valimise süsteemi paremaks ja avatumaks muuta on igasuguseid.
Esiteks peaks olema tagatud see, et president riigikogus või sellele järgnevas valimiskogus ikka nö esimese ringiga valitud saab. Kui riigikogus valimised ebaõnnestuvad, siis valimiskogus peavad nad õnnestuma. Vähimana tuleks selleks kinni panna auk, mis võimaldas eelmisel korral valimiste nurjumise valimiskogus. Valimiskogu teises voorus on võimalik rikutud sedelitega tekitada olukord, kus ükski kandidaat ei saa poolthäälte enamust, sest valimiskasti pandud rikutud sedelid loetakse ka antud häälteks. Tuleks vaid see väike nüanss ära muuta.
Teiseks peaks kandidaatide ülesseadmise süsteem olema selline, et nende inimeste ring, kelle seast valitakse president, on paigas arvestatav hulk aega enne valimisi. Mitte paar päeva või vähem nagu see praegu on. See sunniks erakondi sobivaid kandidaate otsima varem ning natuke teistsuguse loogika alusel, kuna enam ei saaks tagant taskust kedagi viimasel hetkel välja tõmmata. Siis jääks ka avalikkusel enam aega nendega tutvuda.
Kolmandaks tuleks tõsiselt järele mõelda, kas ja miks meil on vaja süsteemi, kus presidendi üle saavad otsustada kaks erakondade poolt kontrollitud kogu suhteliselt erinevatel tingimustel. Enne haldusreformi olid riigikogu ja valimiskogu üksteisest vägagi erinevad, kuna kohalike omavalitsuste esindajaid oli siis valimiskogus mitu korda rohkem kui riigikogu liikmeid. Praegu on aga see erinevus kokku kuivanud ja üha raskem on leida põhjust, miks valimised nende vahel jagada, eriti kui see pakub täiendavaid ajendeid valimised riigikogus lihtsalt „tühjalt“ mööda lasta.
Kas Eesti saab juba järgmise nädala alguses presidendi riigikogus valitud? Me ei tea. Kui jah, siis oleks see üllatav. Kui ei, siis igati ootuspärane. Lõpuks saab Eesti endale presidendi järgmiseks viieks aastaks aga niikuinii. Kuid loodetavasti saame järgmiseks viieks aasataks ka natuke mõtteainet, kuidas olemasolevast süsteemist kasvõi kõige väiksemad ja silmapaistvamad puudused kõrvaldada. Ideaalis võiks see aga olla süsteem, kus otsuse teeb üks otsustaja – olgu see siis riigikogu, valimiskogu või kodanikkond – ja kus nende inimeste ring, kelle vahel valitakse, oleks juba varakult paigas. Ning ükskõik kuidas seda süsteemi muuta või parandada – seda tuleb teha nii, et ka enamike kodanike arvates oleks tegemist kõige eelistatuma presidendi valimise süsteemiga. Kui valik just otsevalimiste kasuks ei lange, on sellega ilmselt kõige enam tööd, sest valijad eelistaksid mäekõrguselt just otsevalimisi.