Presidendi aastapäevakõnest

Koroonale kaotatud elud ja aeg. Kurjus meie ühiskonnas. Perevägivald. Rohepöördega viivitamise pärast tulevikus kannatavad lapsed. Regionaalne ebavõrdsus. Tervishoiusüsteemi probleemid. Empaatia puudumine. Kaotatud töökohad. Ebaõiglus. Valed poliitilised otsused, mis on vähendanud sotsiaalset liikuvust ja valikuvabadust. Omavalitsuste puudujäägid. Peale hiiliv meeleheide.

Esimene pool president Kaljulaidi aastapäevakõnest keskendus halvale. Sellele, mis meie ühiskonnas ja selle arengus on valesti ja mis peaks teistmoodi olema. Tõsi, siin ja seal sai mainitud ka head ning jagatud tunnustust, kuid see jäi pigem halva varju.

Oma kõne teises pooles keskendus president aga pikemalt ühele konkreetsele probleemile – rahvustundele. Kuidas? Rahvustunne on probleem, kuna see võib kergesti muutuda väiklaseks, kui tajutakse ohtu rahva, keele ja kultuuri kestmisele. Ja mingis mõttes on selline ohutaju eestlastesse ajalooliselt sisse sööbinud. Kas see on diagnoos ka meie praegusele olukorrale, kas eesti rahvuslus on muutunud või on muutumas väiklaseks? Igatahes on presidendi sõnum, et tegelikult mingit ohtu meie rahvale, keelele ja kultuurile ei ole. Sõjaliselt kaitseb meid meie kaitsevägi ja NATO ning kultuuriliselt kaitseb meid Euroopa Liit. Kui ohtu tegelikult ei ole, on probleem meis endis, “meil on endal vaja üht-teist teha”.

Sellele järgneb pöördumine Eestis elavate mitte-eestlaste poole, mis kõlab nagu eestlaste rahvustunde välja vabandamine. Eestis elavad mitte-eestlased peaksid aru saama, miks on eesti keel ja kultuur eestlastele olulised, miks Eesti on rahvusriik. Ning kui eestlased ei tunne ennast ohustatuna, siis on ka avatud rahvuslus võimalik. Sellega jõuab president ringiga tagasi teema juurde, mis andis palju enam tooni tema kahes esimeses aastapäevakõnes.

Lõppkokkuvõttes oli see nagu ka eelmised president Kaljulaidi aastapäevakõned ennekõike manitsuskõne, mis keskendus ühiskonna teatud probleemide tõlgendamisele või kujutamisele. Tänavune kõne ei sisaldanud nii palju otsest poliitilist kriitikat kui kaks eelmist, kuid ilmselt oleks kõne poliitiline rõhuasetus olnud teistsugune, kui ametis oleks olnud veel eelmine valitsus, mis oli presidendile palju ebasümpaatsem.