Koondan siin mõned mõtted uue valitsuse moodustamisest ja vana lagunemisest.
Valitsuse lagunemisest
Deus ex machina moment – juhtub midagi ootamatut ja ebatõenäolist, mis muudab sündmuste kulgu. Kui ootamatu ja ebatõenäoline see uurimistoimingute tegemine just sel hetkel oli, see on muidugi teine küsimus. Ilmselt jääbki paljusid valijaid ja poliitikuid närima küsimus, et kas toimingud olid siis ajastatud abielureferendumi menetlemisega seoses või mitte. Kokkulangevus on igatahes märkimisväärne ning prokuratuuri ja KAPO tegevus mitte ainult ei peaks olema poliitiliselt neutraalne vaid võiks ka näida poliitiliselt neutraalne.
EKRE-väsimus. Nii Keskerakonnast kui Isamaa poolt on tulnud signaale, et EKREga valitsuses olemine oli neile kurnav. Ja teistpidi ka, EKRE on andnud mõista, et valitsuses olles nad kogu aeg tundsid, et nende algatustele ja poliitikatele töötatakse nii valitsuses kui ka ametkondades vastu.
Kõigil oli keeruline ja osad said sellega paremini hakkama kui teised. Porto Franco uurimisega avalikuks tulemine oli hea ettekääne sellega seoses mõned poliitilised sammud astuda. Tuli sobiv moment ja Jüri Ratas, kes oli lahkuva valitsuse kooshoidja, astus rongilt maha. Ja tundub, et Keskerakonnas ei ole kedagi teist, kes tahaks või kes oleks olnud võimeline seda valitsust koos hoidma.
Valitsuse moodustamisest
Uue valitsuse moodustamisel tekkis esmalt Reformierakonna ja Isamaa vahel olukord, kus keegi ilmselgelt valetas, sest kõik ei saanud korraga tõtt rääkida. Võib-olla me ei saa kunagi teada, kes kuidas täpselt tegelikult käitus, aga me võime rääkida, kuidas asjad väljastpoolt paistavad.
Reformierakonnale on kasulik jätta mulje, et neil muud varianti valitsuse moodustamiseks kui valitsus Keskerakonnaga ei olnud, sest see teeb natuke kergemaks õigustada, miks tehakse valitsust korruptiivse erakonnaga. Sestap on neil kasulik väita, et Isamaa ütles neile ära või et Isamaa, olles sisemiselt lõhenenud, ei kõlba valitsusse.
Kusjuures siin on Parempoolsete tegevuse tagajärjed üpriski iroonilised. Nende eesmärk, nii nagu see väljast poolt vaadatuna tundus, oli nüüd lagunenud valitsus lõhkuda ja Isamaa sealt välja tuua. Kuid lõhkudes Isamaad ka sisemiselt on nad nüüd loonud olukorra, kus neid saab ära kasutada ettekäändena Isamaa valitsemiskõlbmatuks kuulutamiseks. Ja loomulikult kasutab Reformierakond seda ära, sest ka opositsioonis olev Isamaa on neile konkurent, kes võiks Reformierakonna hääli endale võita nende praeguste Reformi toetajate arvelt, kes on natuke konservatiivsemalt ja rahvuslikumalt meelestatud. Pidagem meeles, et Reformierakonna toetajate hulgas on umbes 30% selliseid, kes oleksid abielureferendumil hääletanud selle poolt, et abielu püsiks mehe ja naise vahelise liiduna.
Teisalt on aga Isamaal kasulik näidata, et Reformierakond ei olnud üldse huvitatud nendega valitsuse moodustamisest, sest siis on võimalik öelda, et Keskerakonnaga ja nende korruptsiooniga ühte heitmine oli Reformierakonna vaba valik, mille eest nad peaksid ka vastutama.
Aga miks moodustub just selline valitsus Reformierakonna perspektiivist? Esiteks, Keskerakond on praegu väga nõrk, palju nõrgem kui nad olid pärast 2019. aasta valimisi. Ja nii kaua kui nad oma korruptsioonikuvandist lahti ei saa, püsivad nad nõrgana. Teiseks, Isamaa ja Sotsid võib-olla ei oleks omavahel väga mugavad koalitsioonipartnerid, kuna nad tulevad ideoloogiliselt vägagi erinevatest maailmatest. Kolmandaks, Keskerakond nagu ka Reformierakond ei ole ideoloogiline erakond, vaid pragmaatiline, valitsemisele orienteeritud erakond. Ühesõanaga, ühe nõrga partneriga, keda ei kammitse suured ideoloogilised põhimõtted, on kergem kokku leppida ja valitseda, kui kahe väiksema ideoloogilise partneriga, kelle maailmavaated on väga erinevad.
Uus valitsus ja korruptsioon
Keskerakonna pea kohal hakkas kogunema uus korruptsiooniskandaal, kuid sellele vaatamata on ta põhitegija uue valitsuse moodustamisel ning uue valitsuse moodustaja, Reformierakonna, jaoks esimene valik koalitsioonipartneriks. See on potentsiaalselt mainekahju tervele Eesti riigile ning risk selle valitsuse tegevusele.
Me ei tea, kuhu see uurimine veel viib, kuid peamised võimalused on suhteliselt halvad. Üks võimalus on see, et see jääb vinduma ning lõppkokkuvõttes kedagi väga selgelt süüdi ei mõisteta või veel hullem, kellelegi lõpuks süüdistust ei esitatagi. Pidegem meeles, et praegu toimub kõik veel pelgalt kahtlustuste tasandil.
Kui see olukord niimoodi edasi areneb, siis heidab see varju KAPO ja prokuratuuri tegevusele ja teeb nad haavatavaks, kuna siis on neid väga kerge süüdistada poliitikasse sekkumises.
Teine variant on see, et see juhtum progresseerub ja Keskerakond ning mõni tema kõrge profiiliga liige mõistetakse süüdi. See on mainekahju mitte ainult Keskerakonnale, vaid heidab varju ka Reformierakonnale ja läbi valitsuse ka Eesti riigile tervikuna.
Kõige parem lahendus Eestile tervikuna oleks ilmselt olnud Keskerakonna opositsiooni jäämine.
Mis puudutab korruptsiooniskandaali ja valitsuse töövõimet, siis ei Keskerakond ega ka Reformierakond ei ole ennast varem lasknud liialt segada korruptsioonikahtlustustel ning ma arvan, et ka praegu on see nii. Valitsemisega – nii nagu nad soovivad seda teha – saavad nad ikka hakkama ning seda see korruptsioonivari nii väga ei mõjuta.
Mis saab konservatiivsest valijast?
Ta ootab oma võimalust järgmistel valimistel.
Oluline on kindlasti küsida, et kes on see konservatiivne valija? Ta on kindlasti EKRE ja Isamaa valija, kuid ta on ka Keskerakonna ja Reformierakonna valija. Keskerakonna valija ja Reformierakonna valija on nagu öö ja päev. Esimesed on valdavas enamuses konservatiivsed valijad, kes ülekaalukalt toetasid ka abielu kui mehe ja naise vahelise liidu põhiseaduses määratlemist. Nad on madalama sissetulekuga valijad, kes ei ole ühiskonnas nii heal positsioonil. See on täielik vastand tüüpilisele Reformierakonna valijale, kuid ka viimaste hulgas leidub suhteliselt palju konservatiive.
Keskerakond ei saa lubada, et see valitsus tuleks liiga Reformierakonna nägu. Ning vastupidi ka – Reformierakond ei saa lubada, et see valitsus tuleks liiga Keskerakonna nägu. Tüüpiline Reformierakonna valija niikuinii vanadest headest Savisaare aegadest juba vihkab Keskerakonda.
Konservatiivsel erakonnal ei ole praegu opositsioonis üldse nii halb olla. EKRE on väga heas positsioonis, et Keskerakonnalt ära võtta nende need valijad, kellele ei meeldi erakonna eliidi liberaalne kalle ning koalitsioon suhteliselt liberaalse erakonnaga. Ning Isamaa on positsioonis, et ära võtta Reformierakonna mõõdukalt rahvuslik ja konservatiivne valija, kellele ei meeldi kahe rohkem või vähem mitte-rahvusliku ja mitte-konservatiivse erakonna valitsus või kes ei ole rahul sellega, et Reformierakond heidab ühte taaskord korruptiivse Keskerakonnaga.
Algse foto allikas: Wikimedia Commons
