Kui President Kaljulaidi viimasest kõnest Riigikogus midagi silma jäi, siis oli see ehk sõna “meie” rõhutatud kasutus teatud olulistes kohtades. Oma kõnes rääkis ta “meie põhiseadusest”, “meie julgeolekust”, “meie vabadustest”, maailmast “meie ümber”, meie “läänelikust väärtusruumist”, “meie keelest ja kultuurst, “meie noortest”, “meie põhiseaduslikest väärtustest”, “meie riigist”. Selle kõne üks kandvaid sõnumeid oli MEIE.
Sõnal “meie” võib poliitilises diskursuses olla palju erinevaid funktsioone, kuid ennekõike on ta üks viis gruppide loomiseks ja gruppide vaheliste piiride joonistamiseks. “Meie” on teatud ring inimesi. See sõna on midagi, mis gruppi ühendab ning sinna gruppi kuuluvaid inimesi teistest sinna mitte kuuluvatest inimestest eristab. See tähendab piiri tõmbamist nii, et osad jäävad piiri sisse ning osad välja (“nemad”). Ma ei jääks siinkohal pikemalt pidama sellele, kuhu, kuida ja miks President Kaljulaid oma viimases kõnes seda piiri “meie” ja “nemad” vahele joonistas. See võib jääda mõneks teisesks korraks. Ja eks see on nendest eelnevalt välja toodud näidetest aru ka saada või aimata. Võiks hoopis mõelda palju üldisemast küsimusest – kui palju meie presidendid üldse on “meist” oma kõnedes rääkinud?
Analüüsisin selleks kõikide presidentide kõnesid alates Lennart Meri ametiaja algusest kuni Kersti Kaljulaidi ametiaja lõpuni (nii palju kui need kõned on ametlikult presidentide veebilehel avaldatud), mis tegi kokku 1703 kõne. Iga kõne puhul lugesin kokku nii “meie” asesõna esinemised (erinevates vormides) kui ka tegusõnade mitmuse esimeses pöördes vormid ning arvutasin iga kõne kohta sellisete sõnade osakaalu kõikidest sõnadest kõnes. Mida me meie nelja esimese presidendi ametiaegade lõikes näeme?
Iga punkt joonisel on üks kõne ning nendest läbi tõmmatud joon näitab ajalist trendi. Vertikaalsed jooned eraldavad presidentide ametiaegu.
Presidentide vahel tulevad välja selged erinevused. Kõige vähem rääkis “meist” ja meie-vormis President Rüütel. Tema puhul oli sellist sõnakasutust selgelt kõige vähem ning tema kõnede hulgas ei olnud ka üksikuid, kus taoline sõnakasutus väga suurel määral oleks silma paistnud. Natuke rohkem “meist” rääkis Lennart Meri ning temast omakorda rohkem rääkisid “meist” ja meie-vormis presidendid Ilves ja Kaljulaid. Kusjuures erinevused presidentide vahel tulevad sisse ennekõike sõna “meie” kasutamisest ning mitte tegusõnade mitmuse esimeses pöördes kasutamisest.
Sõna “meie” võib olla nii ühendav kui lõhestav tööriist ja tihti on ta mõlemat korraga. Kuidas seda täpselt on nendes kõnedes kasutatud, me siit teada ei saa. See nõuaks juba natuke teistsugust analüüsi.
