Presidendivalimiste esimene hääletusvoor riigikogus lõppes oodatud tulemusega. Alar Karis ei saanud kokku vajalikke 68 häält selleks, et saada presidendiks valitud. Me ei tea, kust need hääled puudu jäid ja kui suur oli selles kõhklevate koalitsioonisaadikute osakaal. Kuid võib aimata, kuidas antud olukorda hetkel tunnetatakse opositsioonis. Ilmselt ei ole ka tõenäoline, et puuduolavad hääled homme koju tulevad.
Sotsiaaldemokraadid ja Isamaa kõhklevad selle pärast, et nad pandi fakti ette. Nende osa kandidaadi leidmise protsessis oli null ning alles pärast seda, kui valitsuserakonnad olid otsustanud, pöörduti nende poole. Kui see protsess oleks toimunud vastupidi, oleks olnud rohkem lootust. Kui kõigepealt oleksid valitsuserakonnad pöördunud Isamaa ja Sotsiaaldemokraatide poole ja küsinud neilt, et kes oleksid need kandidaadid, kelle poolt te oleksite valmis hääletama, ja siis teinud oma valiku nende hulgast, oleks olukord olnud teistsugune. Siis poleks kas Isamaal või Sotsiaaldemokraatidel olnud võimalik oma toetusest keelduda või seda umbmääraseks jätta. President oleks riigikogus ära valitud.
Valitsus valis presidendi riigikogus ära valimiseks mitte kõige sobivama strateegia. Ainult nii, opositsiooni juba alguses kaasates, oleks olnud võimalik kindlustada seda, et riigikogu valib presidendi ära. Praegu on see küll veel võimalik, aga ebatõenäoline. Kõik see omakorda viitab sellele, et koalitsioonil ei olnud ikkagi täit tahet presidenti riigikogus valida ning pigem mängitakse selle peale, et valimiskogus ainult oma häältega ja oma kandidaadiga hakkama saada.
