Oletame, et Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus peagi materialiseerub. Milliselt positsioonilt nad alustavad ja mis saab opositsioonist? Millist poliitikat on meil oodata?
Nii Reformierakond kui Keskerakond on tugevad erakonnad, kellel ridades on palju võimekaid liikmeid ning pikk poliitikakogemus. Kindlasti on nad võimelised vajadusel efektiivselt valitsuses tegutsema. Kuid sellise valitsuskombinatsiooni kohal on ka paar musta pilve.
Esmalt, see sama kriminaalmenetlus, mis oli ettekäändeks/põhjuseks senise valitsuse lagunemisele. Me võime päris kindlad olla, et see ei kao nii pea kuhugi. Pigem jääb see pikemaks ajaks ennekõike Keskerakonna kohale hõljuma. Selle varjus on väga lihtne kõigile meelde tuletada Keskerakonna korruptiivset minevikku ning muutub raskes uskuda, et pärast Savisaare aega on erakond muutunud. Kui Keskerakond väga otsustavalt ja osavalt siin ei tegutse, siis saab neist jällegi korruptsioonierakond. Ja see heidab varju ka nende uuele koalitsioonipartnerile, sest ilmselgelt ei ole ka Reformierakonna minevik puhas – neil on lihtsalt paremini õnnestunud kohtumenetlustest pääseda.
Teiseks, Reformierakond on küll pika poliitikakogemusega ja väga võimekate inimestega erakond, kuid Kaja Kallase jaoks on see esimene valitsemiskogemus. Tema esimene võimalus ennast täitevvõimus tõestada on kohe peaministrina ning kindlasti ei saa see olema kerge. Euroopa Parlamendi liikmeks või riigikogu liikmeks olemine ei ole sama, mis riigijuhiuks olemine.
Mis saab aga opositsioonist? Nendel samadel põhjustel saab opositsioonierakondadel, ennekõike EKREl ja Isamaal, potentsiaalselt viljakas aeg olema. Nii kaua kui see korruptsiooniskandaal ei lahene, nii kaua on võimalik Keskerakonda ja valitsust sellega õõnestada. Ning kuigi EKRE liige ja Martin Helme nõunik Kersti Kracht on ka sellesse skandaali seotud, siis tema roll selles – isikliku kasu taga ajamine – välistab selle, et EKRE selle skandaali all kannataks.
Juba sügisel juhtis Mart Helme raadiosaates “Räägime asjast” tähelepanu sellele, et järgmine suur konflikt Eesti poliitikas on EKRE ja Keskerakonna vahel ning ilmselt nüüd me näeme, kuidas see konflikt hakkab materialiseeruma. Keskerakond ei ole mitte ainult oma korruptsiooniskandaali tõttu haavatav, vaid ka selle pärast, et nende erakonna ja nende toetajate vahel eksisteerib märkimisväärne lõhe. Partei eliit on suhteliselt liberaalne, toetajad on aga vägagi konservatiivsed. See annab võimaluse lüüa mõrad erakonna toetusesse ning kui mõni nende konkurent seda võimalust ära ei kasuta, siis oleks see üllatav.
Ja Keskerakonnal on veel üks suurem ja olemuslikum probleem oma toetajaskonnaga. Nende toetus on väga kõrge väga vanade inimeste seas ning väga madal väga noorte inimeste seas. Kui selle koha pealt midagi ette ei võeta (eeldades et valijate erakondlikud eelistused keskeltläbi kanduvad rohkem nendega kaasa kui vananedes muutuvad), siis paari valimistsükli jooksul me võime näha olukorda, kus Keskerakonna toetajaskond hakkab vähenema lihtsalt selle pärast, et nad lahkuvad siit ilmast. Osalt see ilmselt juba toimubki.
Keskerakond peab hakkama vaatama nooremate valijate suunas enne kui hilja. Kui seda hakatakse tegema suurema rõhuga sotsiaal-liberaalsetele poliitikatele, millele on noorte hulgas rohkem toetust, siis annab see veel täiendava võimaluse nende praegune valijaskond nende küljest lahti lüüa. Ühesõnaga, Keskerakonda ootavad ees keerulised ajad ning kindlasti ei tee opositsioon seda kergemaks.
Isamaal saab opositsioonis olema mõnevõrra raskem kui EKREl, sest neil on oht jääda viimase varju. Seda olukorda saavad nad leevendada, kui nad EKREga omavahel nö “töö ära jagavad”. EKREl on potentsiaali ära võtta mõningaid Keskerakonna valijaid ning Isamaal on potentsiaali ära võtta mõningaid Reformi valijaid. Sest ka viimaste hulgas on märkimisväärne osakaal majanduslikult küll parempoolsete aga sotsiaalselt konservatiivsete vaadetega inimesi, kes ei sooviks, et Eesti päris vikerkaarevärvilise, multikultuurse lipu all edasi purjetaks. Sellistele valijatele oleks majanduslikult parempoolne sotsiaal-konservatiivne Isamaa palju loomulikum valik.
Mis saab aga ülejäänud opositsioonist nii parlamendi sees kui väljas? Nagu ka 2019. aasta valimiste järel nii ka praegu jäid Sotsiaaldemokraadid mängust täiesti välja. Kui need kaks valitsuse moodustamist mingi sõnumi selle kohta saadavad, siis on see, et Sotsidest ei sõltu Eesti parteipoliitikas praegu mitte midagi. See teeb nende jaoks rakskeks oma olukorra – mis juba aastaid on halvenenud – parandamise.
Samuti ei ole selle valitsuse moodustamine ka hea uudis ilmselt Eesti 200-le. Nende toetus tõusis valimiskünnise alt praegusele väga kõrgele tasemele ennekõike just selle pärast, et ametis oli see lahkuv valitsus, kes tegi neid poliitikaid, mida ta tegi. Ning kuigi Eesti 200 positsioneerib ennast ka suuresti kogu senise poliitika ning poliitika tegemise viisi vastu, siis oleks neil nüüd selle uue valitsuse ajal palju raskem oma toetust koguda ja hoida kui varem.
Ning keerulisemaks muutub ka Isamaa siseopositsiooni olukord. Kui nende üks eesmärk oli Isamaa sellest valitsusest välja tuua, siis oleks nende töö nagu tehtud. Kui Isamaa on opositsioonis, siis on nende kandepind erakonnas veel palju väiksem, kui ta oli enne. Ning nendel puudub nüüd ka nende varasem peamine poliitiline ressurss – avaliku ruumi tungiv soov võimendada kõike, mis õõnestaks valitsuse jalgelaust.
Kohe on ukse taga kohalikud valimised ja kohe pärast seda peaks alustama juba riigikogu valimisteks ette valmistamisega. Esimene pool praeguse parlamendi koosseisu ajast on kohe läbi. Võib eeldada, et see oli see rahulikum pool, sest kui valimised hakkavad lähenema siis ka poliitika nö “maht” suureneb.
