Möödunud viie aasta jooksul oli Eesti poliitiline süsteem palju avatum, kui ta oli sellele eelnenud viie aasta jooksul. Meie uus valitsus tähendab mingil määral ka selle avatuse taandumist, mis iseenesest ei ole halb. Kuid on oluline, et potentsiaal avatuseks säiliks ning et me ka lähitulevikus näeksime teatud määral uut selles, kuidas erakonnad omavahel läbi käivad ja valitsusi moodustavad.
Erakondliku süsteemi – erakondade ja nendevaheliste suhete – toimimine määrab suuresti ära ühe riigi poliitilise näo ja saatuse. Kui süsteem on väga heitlik ja ebastabiilne, siis on suurem ka oht, et poliitiline süsteem tervikuna laguneb lõppkokkuvõttes koost. Erakondadevaheliste suhtlusmustrite stabiilsus ja ettearvatavus on demokraatia püsimise eelduseks. Samas, kui need mustrid on liiga kinnised ja muutumatud, tekib teistsugune oht. Kui täpselt samad erakonnad tegutsevad alati täpselt sama moodi, siis võib sellises süsteemis suureneda korruptsiooni ja riiklike struktuuride poliitilise hõivamise oht. Ka liiga suletud süsteem ei ole demokraatiale lõppkokkuvõttes hea.
Kuidas sellist suletust hinnata mitte ainult ühe riigi puhul vaid kõikide demokraatlike riikide lõikes ja läbi aja? Kõige olulisem erakondade omavahelise läbikäimise areen on valitsuses – just seal tekib ühe riigi poliitiline suund ja saatus. Iga valitsuse puhul on meil võimalik määrata, millised erakonnad selle valitsuse moodustasid ja kuidas nad omavahel ministrikohad jaotasid. Ning selle põhjal on meil võimalik ka hinnata, kui suletud või kui avatud on ühe riigi erakondlik süsteem.
Esiteks, kui valitsuse moodustavad sellised erakonnad, kes juba varem on kunagi valitsuses olnud, siis on süsteem suletum, kui ta oleks olukorras, kus valitsusse kaastakse mõni erakond, kes enne veel valitsenud ei ole.
Teiseks, kui võrreldes eelmise valitsusega moodustavad uue valitsuse täpselt samad erakonnad või täiesti uued erakonnad, siis on samuti süsteem suletud. Siinkohal võib tekkida küsimus, et miks on süsteem suletud, kui kõik erakonnad valitsuses välja vahetuvad. Ta on suletud selle pärast, et taoline konkurentsimuster iseloomustab ennekõike selliseid riike, kus võimu jagavad omavahel kaks erakonda, kellest kumbki on potentsiaalselt võimeline üksinda valitsema või kaks erakondade blokki, kes omavahel koostööd ei tee. Selline süsteem on oma olemuselt vägagi suletud. Kõige avatum on valitsuste vaheldumise perspektiivist aga selline olukord, kus pool valitsusest jääb piltlikult öeldes samaks, pool aga vahetatakse välja. See on nö „kõik magavad kõigiga“ olukord.
Kolmandaks, kui valitsuse moodustab selline koalitsioonikombinatsioon, mida selle poliitilise süsteem ajaloos varem pole olnud, on tegemist avatud süsteemiga. Kui aga järjepanu moodustatakse selliseid valitsusi, mis juba kunagi on ametis olnud, on süsteem suletud. Kui ainult osa koalitsioonikombinatsioonist on tuttav, siis on süsteem kuskil suletuse ja avatuse vahe peal.
Pikemalt sellise suletuse hindamise kohta vaata siit.
Kuidas Eesti hetkeolukord sellisest perspektiivist välja näeb?
Meie parteisüsteem oli oma suletuse tipul üle-eelmise riigikogu koosseisu (2011 kuni 2015) keskel. Oluline märk süsteemi avanemisest oli Jüri Ratase esimese valitsuse moodustamine (Keskerakond, Isamaa ja Res Publica Liit, Sotsiaaldemokraadid). Eelneva erakondliku valitsemiskogemuse poolest oli see küll ainult kunagistest võimuerakondadest koosnev. Ning Sotisaaldemokraadid ja Isamaa olid küll enne koos valitsenud, kuid mitte koos Keskerakonnaga. Seega oli see koalitsioonikombinatsioon olulisel määral uus. Ratase teine valitsus paistis samuti silma taolise koalitsioonikombinatsiooniga, mida me täiel määral varem polnud näinud. Isamaa ja Keskerakond olid koos eelmises valitsuses, kuid eelneva valitsuskogemuseta EKRE kaasamine valitsusse oli sellest perspektiivist samuti süsteemi avanemise märk. Ratase mõlema valitsuse puhul me seega nägime koalitsioonimustreid, mida varem polnud näha. Samuti ka uute erakondade sisenemist valitsuspoliitikasse.
Selle taustal kujutab Kaja Kallase valitsus pendli liikumist taaskord teises suunas. Nii Reformierakond kui Keskerakond on juba ammusest ajast võimuerakonnad. Samuti on nad ka enne koos valitsenud, seega pole selles koalitsioonikombinatsioonis ka midagi uut. Viimati jagasid nad võimu koos aastatel 2005 kuni 2007. Kui eelmised valitsused olid liikumine suurema avatuse suunas, siis praegu ametis olev valitsus on taaskord liikumine suurema suletuse suunas.
Suuremaid järeldusi sellest veel aga teha kindlasti ei tohiks. Kui Eesti poliitika oleks 2011. aastale järgnenud kümnendi vältel liikunud suletuse suunas sama tempoga nagu tolle kümnendi alguses, oleks Eesti demokraatia praegu võibolla natuke halvemas seisus kui ta on. Ning samuti oleks ta halvemas seisus, kui 2016. aastale järgnenud kümnendi jooksul toimuks samasugune liikumine avatuse suunas nagu selle alguses.
Oluline on aga meeles pidada, kus me praegu oleme ja kuhu suunas me iga järgneva sammuga liigume. Poliitikas on teatud määral avatust ja konkurentsi sama oluline kui ettevõtluses. Seega oleks Eesti demokraatiale ka praegusest kümme aastat tulevikku vaadates hea, kui selle perioodi jooksul näeksime mõnede uute erakondade sisenemist poliitikasse ning selliseid koalitsioonikombinatsioone, mida me varem näinud ei ole.
Aken peab natuke lahti olema, sest muidu tekib tuppa kopitanud hais.
