Kuna viis aastat tagasi toimusid presidendivalimised erilise avaliku tähelepanu saatel, oleme praegu ehk hämmingus, et miks valitseb selline vaikus? Miks me pole veel näinud, kes on suuremate erakondade kandidaadid? Erakonnad ilmselgelt tahavad vältida eelmise korra vigu. Läbimõeldud kokkulepete puudumine viis tookord kandidaatide üle hääletamise ebaõnnestumiseni ning see võimalus on õhus ka seekordsetel valimistel.
Alles siis, kui jämeda otsa hoidjate – Keskerakond ja Reformierakond – jaoks on kõikvõimalikud stsenaariumid läbi mängitud nii, et ollakse lõpuks „oma“ kandidaadi võidus enam-vähem kindlad, tullakse temaga päevavalgele. Samas ei saa me kunagi päris kindlad olla, kas esimene kandidaat, kellega välja tullakse, on nüüd näiteks Keskerakonna või Reformierakonna tegelik kandidaat või on see keegi, kes lihtsalt kõige pealt riigikogus tulest läbi lastakse selleks, et valimiskogus oma tegeliku kandidaadiga välja tulla.
Hetkel on meil sisuliselt kaks kandidaadi kandidaati, kuid kummalgi ei ole veel piisavalt otseselt avaldatud toetust, et neid saaks riigikogus üles seada. EKRE on esitanud Henn Põlluaasa, kuid tema kandidatuuri üles seadmiseks riigikogus on vaja vähemalt 21 riigikogu liikme toetus. EKRE fraktsioonis on 19 liiget. Neil oleks vaja toetust juurde leida ning kõige loogilisem tunduks, et see võiks tulla Isamaa suunalt. Kuid samas ei ole selge, miks peaks Isamaa toetama EKRE kandidaati samal ajal, kui on olemas võimalus, et nende endi ridadest võiks tulla kompromisskandidaat, keda potentsiaalselt võiksid toetada nii Keskerakond kui ka Reformierakond. Kui Isamaast tuleks kandidaat, keda toetavad nii Keskerakond kui Reformierakond, siis saaks selle kandidaadi isegi riigikogus ära valida. Seega on Põlluaasa saatus praegu veel lahtine.
Teine kandidaadi kandidaat on praegu ametis olev president, kes on andnud mõista, et tal oleks huvi selles ametis jätkata ning kes on viimasel ajal aktiivselt tööd teinud selleks, et oma toetust kohalikul tasandil üles ehitada. Kuid kes võiks tema kandidatuuri üles seada? Ilmselt toetaksid teda presidendina nii Reformierakond kui ka Sotsiaaldemokraadid. Kuid Sotsidel üksinda ei ole piisavalt hääli, et teda üles seada ning Reformierakond ei taha siin võibolla vähemalt alguses teha käiku, mis Keskerakonnale ei meeldiks. Viimased ilmselt Kaljulaidi presidendi ametis jätkamas näha ei sooviks. Seega ei ole sugugi kindel, kas ja kuidas ka tema kandidatuur võiks vähemalt riigikogus materialiseeruda.
Kes iganes saab olema Keskerakonna ja Reformierakonna kandidaat – kui nad ühist kandidaati ikka otsivad – sellega ei saa veel kõik probleemid lahendatud. Talle oleks vaja ka vastaskandidaati. Kui Isamaa Põlluaasa kandidatuuri ei toeta ja kui nad Sotsidega koostööd teha ei taha (mis on tõenäoline) ja kui Isamaa kandidaat ei ole koalitsiooni kompromisskandidaat (mis on ka tõenäoline), siis peab üks või mõlemad koalitsioonierakondadest oma hääled andma kas Isamaale või Sotsiaaldemokraatidele, et vähemalt üks neist ka oma kandidaadi saaks välja tuua. Vaevalt, et valitsusparteid Põlluaasa kandidatuuri toetaksid. Ning kui Isamaast peaks ikkagi tulema koalitsiooni kompromisskandidaat, siis peaksid Sotsid toetama Põlluaasa, et meil oleks ka opositsioonikandidaat (mida ilmselgelt ei juhtu). Opositsioonikandidaadi saaksime me muidugi ka siis, kui mõned erakonnad toetavad mitut kandidaati. Kuid see võib viia igasuguste absurdsete situatsioonideni. Näiteks olukord, kus ühelt poolt on koalitsioonil enda kandidaat ja teiselt poolt toetatakse opositsiooni, et see oma kandidaadi ka saaks välja tuua. Muidugi ühe kandidaadiga valimised oleksid ehk veelgi absurdsemad.
Kõige selle segaduse taustal ei tohiks ära unustada ka võimalust, et valimised võivad ka teist korda järjest nurjuda. Riigikogu presidenti ilmselt ei vali, selleks vajalik latt on liiga kõrge. Ning juhul kui valimiskogu viimasesse hääletusvooru jõuab kaks üpriski võrdse toetusega kandidaati, kellele mõlemale on märkimisväärne osa valimiskogust vastu, on seal valimisi üpriski lihtne nurjata. Valimiskogus valituks osutumiseks on vaja üle poole hääletamisest osa võtnute häältest. Viimases voorus kandideerivad kaks kandidaati ning antud häältena lähevad arvesse ka valimiskasti pandud tühjad või rikutud sedelid. Mida rohkem on tühje või rikutud sedeleid, seda suurem peab olema võitja edumaa, et ta saaks valitud. Kui näiteks üks kolmandik sedelitest (69) on tühjad, siis peaks üks kandidaat saama kolm korda rohkem hääli kui tema konkurent selleks, et ta saaks valitud.
Hääletamise taoline läbikukkumine teist korda järjest oleks kõige kasulikum neile, kes valimiste süsteemi tõsiselt muuta tahavad. Ning on kaks erakonda, kes tahavad praeguse süsteemi asemel midagi totaalselt erinevalt – presidendi valimist rahva poolt. Need on Keskerakond ja EKRE. Kusjuures seda soovib ka valijaskond. Valdav enamus kogu valijaskonnast tervikuna ja ka iga erakonna toetajaskonnast eraldi võetuna toetab presidendi otsevalimist. Keskerakond toetab seda võibolla küll natuke rohkem suusoojaks, kuid EKRE puhul pole põhjust kahelda, et see on nende kindel ja tõsine poliitiline eesmärk.
Olemasoleva süsteemi teistkordne järjestikune suurejooneline läbikukkumine on parim argument selle muutmiseks. See võib olla sündmus, mis antud teema piisavalt palju politiseerib selleks, et ka teised erakonnad ei saa enam pikemalt oma valijate eelistustele vastu seista. Kuid siiski on selline manööver pigem ebatõenäoline. Keskerakonnas ei ole ilmselt piisavalt palju poliitilist ettevõtlikust, et sellega kaasnevat riski võtta, kuna taolisel süsteemi kokku jooksutamisel võivad olla ka märkimisväärsed tagasilöögid. Ning EKREl üksinda ei pruugi olla piisavalt palju kaalu valimiskogus, et valimistele pidurit tõmmata isegi siis, kui muud tingimused on selleks soodsad. Kuid ärgem seda võimalust siiski unusta. Ka mõnekümnest tühjast sedelist võib piisata.
Lugu ilmus algselt Õhtulehes, vaata siit.
