Parempoolsete taasalanud kampaania Isamaas võimu üle võtmiseks on (järjekordne) näide sellest, kuidas erakondade siseprobleeme lahendadatakse läbi meedia või meedia kaasabil ning kuidas poliitilise teksti terviklikuks mõistmiseks tuleb vaadata nii seda, millest ja kuidas ta räägib kui ka seda, millest ta ei räägi.
Miks peaks ühe erakonna sisene poliitiline võitlus olema nii pikalt ja laialt avalikkuse ette laotatud? Meedia või vähemalt osa sellest on Parempoolsetele ressurss, mida nad saavad ära kasutada, et võimupööre erakonnas läbi viia. Meedia tähelepanu annab Parempoolsetele kandepinda ja legitiimsust. Ning kuna praegust Isamaa juhtkonda on kerge süüdistada selles, et nad EKRE võimule aitasid, siis pole ilmselt paljudel meediakraanide keerajatel eriline probleem võimendada sõnumit, mis aitaks kaasa taolisi otsuseid teinud Isamaa juhtkonna kõrvaldamisele. Käsi peseb kätt.
Isamaa kui erakonna ümber manööverdamine nii, et ei korduks see, mis oli võimalik pärast 2019. aasta valimisi – EKRE valitsusse kaasamine – küllap on see üks olulisemaid mitte küll otseselt välja öeldud või sõnastatud eesmärke. Kui Isamaa poleks EKREt valitsusse toonud, siis ei räägiks me praegu ka Prempoolsetest. Ja kui me järgmiste valimiste ajal räägime Isamaa asemel Parempoolsetest, siis midagi sellist ei saaks uuesti juhtuda. Ka sellise muutuse võimalikkus on Parempoolsete üks oluline ressurss.
EKREt “ära kaotada” ei ole võimalik, sest nende toetus on liiga suur ja liiga kinnistunud ning nende poliitiline suund liiga teistsugune. Kuid on võimalik “ära kaotada” EKRE liitlased. Isamaa praeguse juhtkonna vahetamine Parempoolsete vastu tähendaks just seda – Isamaast saaks erakond, kes astuks (tagasi) ühte paati koos Sotsiaaldemokraatide, Eesti 200 ja Reformierakonnaga EKRE poliitilisse karantiini panemisel. Keskerakonda ilmset sinna klubisse ei võetaks, kuid piisab sellest, et Isamaa oleks teises paadis.
Mis on aga selle plaani sisu?
Siin on oluline vaadata nii seda, millest ja kuidas räägitakse kui ka samal ajal seda, millest ei räägita. Nagu iga poliitiline tekst, on see plaan kirjutatud nii, et esmapilgul sisaldab see vähe selliseid asju, millega peaks karjuvalt mittenõustuma. Kuid prioriteetide muutused (võrreldes praeguse Isamaaga) on kõige selgemad siis, kui mõtleme ka selle peale, millest ei räägita või kuidas millest räägitakse.
Esiteks tuleb täheldada, et plaan keskendub (nagu ka eelmised Parempoolsete poliitilised avaldused) ennekõike ja peaaegu ainult majanduslikule parempoolsusele. Eesti peab olema tehnoloogiliselt võimekas ning innovatiivse ja oma käe ning vajaduste järgi kujundatud majanduskeskkonnaga riik. Ning küllap peaksid sellega kõik nõus olema. Nagu ka sellega, et Eesti riik peab olema läbipaistav ja korrputsioonivaba.
Globaalse ulatusega ühiskondlikke protsesse – rahvastiku vananemine, riikidevaheline ränne – mida sotsiaalselt parempoolsete poliitiliste tegutsejate poolt on nähtud kui eksistentsiaalseid kultuurilisi ohte, millega peaks otseselt tegelema, nähakse siin plaanis pigem paratamatute nähtustena, millega tuleb hakkama saada, aga mida vältida või suunata pole võimalik.
Manifestis on puudutatud ka eesti rahvast (mitte rahvust) ja kultuuri ning seda läbi märksõna “eestimeelsus”. Jutt ei ole eesti rahvuse ja kultuuri edendamisest vaid eestimeelsuse edendamisest ja olulisusest. Tegemist on rahvusneutraalse nähtusega, eestimeelne inimene ei ole ilmtingimata eestlane. Ning kuna “tugev rahvas ei karda väljasuremist” ja “eestlus on nii suur, kui me sellesse ise usume”, siis saadab see plaan sõnumi, et ka rahvuse elujõulisus ja püsimine ei sõltu muuhulgas ka riigi konkreetsetest otsustest ja poliitikatest, vaid kui üldse millestki siis usust.
Ühesõnaga, plaan on selgelt majanduslikult parempoolne, kuid kultuuriliselt või sotsiaalselt kindlasti mitte. Parempoolsete Isamaa on majanduslikult parempoolne erakond, samas kui praegune Isamaa on selgelt ka kultuuriliselt parempoolne erakond.
Manifesti loe siit.
