Kui suvel tuli avalikuks, et Isamaa seest kerkib välja selline rühmitus nagu Parempoolsed, siis oli erakonnajuhi esimene reaktsioon see sündmus normaliseerida. Siis oli veel lihtne öelda, et on tegemist tervitatava erakonnasisese mitmekesisusega. Avalikult märke, mis näitaksid vastupidist, palju ei olnud. Kindlasti olid tagatubades liikuvad jutud teistsugused, kuid avakäikude pinnalt ning ehk tingituna soovist ise erakonna lõhenemisele mitte kaasa aidata, oli see pealtnäha ainus sõnum, millega välja tulla.
Kuid igaüks, kes luges Parempoolsete manifesti ja nende väljaütlemisi, sai ilmselt aru, et tegemist on tõsise katsega astuda vastu erakonna praegusele juhtkonnale ja nende poliitilistele valikutele. Sooviga muuta erakonna nägu ning teha seda mitte erakonna siseseid kanaleid ja erakonna põhikirjas selleks ette nähtud mehhanisme kasutades (näiteks erakonna sisest toetust kogudes ja programmi või teisi tulevikuvalikuid muutes), vaid läbi avaliku surve.
Kui eesmärk on erakonna ots ringi keerata, siis ilmselt on strateegiana selline käik efektiivsem, sest avalikus ruumis ja seal sõnumeid vahendavate inimeste hulgas on kindlasti väga palju neid, kellele Isamaa on eriti vastukarva just selle pärast, et suuresti Isamaa valikute tulemusena sai ametisse praegune valitsus koos EKREga. Taolist oma erakonna siseprobleemide lahendamist meedia vahendusel oleme näinud ka enne näiteks Reformierakonna puhul.
Praegu on aga juba üpriski võimatu sirge näoga väita, et ikka veel on tegemist positiive erakonnasisese arvamuste paljususega. Ilma seda varjamata on Parempoolsed vägagi ühemõtteliselt vastu oma erakonna osalemisele selles valitsuses ning selleks tehtud kokkulepetele. Kõrvaltvaatajale tundub see olukord vägagi kummastav – erakond on sisemiselt lõhki ning üks osa erakonnast, üks valjuhäälne vähemus, proovib pidurit tõmmata. Oma sümboolika, oma põhikiri, oma liikmed – see tundub nagu uue erakonna loomine olemasoleva erakonna sees.
On tõsi – erakonnal tervikuna oleks uut hingamist vaja. Valimiste järgselt on Isamaa toetus järjepidevalt langenud ning püsib praegu kriitilisel piiril. Kui hetkel peaksid toimuma valimised, siis oleks Isamaa väga halvas seisus. Selles mõttes on erakonnal kindlasti vaja oma kuvandi värskendust, uusi ideid ja uusi inimesi, kes erakonda edasi viivad ja uue hoo annavad. Kuid on kaheldav, kas see saab tulla läbi protsessi, mis vähemalt väljaspoole jätab mulje kui erakonna sisemine lagunemine.
Kui veel juulis kirjutas Isamaa veteranpoliitik Lauri Vahtre, et “[k]irevus on ikka tore ja selles mõttes võib Parempoolsete ühendust üksnes tervitada” , siis aasta lõpuks on toon muutunud: “Tegelikult hakkab see Parempoolsete jauramine – täpsemalt küll nende juhtoinaste jauramine – ära tüütama.“ Sellele järgneb soovitus, et nad tuleks erakonnast välja visata.
Isamaa põhikiri võimaldab liikme erakonnast välja arvata, kui ta on erakonna mainet kahjustanud või kui ta on rikkunud erakonna põhikirja või programmi. Ei tundu tõenäoline, et pragune erakonna juhtkond seda teed võiks minna. Tõenäolisem on see, et lõhe vindub edasi ning seetõttu on lõpuks ka risk ja potentsiaalne kahju erakonnale suurem. Vaevalt, et Isamaa suurkogu või kohalike omavalitsuste valimine siin lahenduse toob.
Oppurtunism töötab ainult siis, kui sa lähed kindla peale välja. Praegu tundub tõenäolisem, et nii Isamaa kui Parempoolsed tulevad sellest saagast välja nõrgemana kui varem ning võib-olla laguneb kogu selle protsessi käigus ka valitsus. Kindlasti on paljusid, kes oleks ka sellega rahul.
