Igaüks, kes erakondade toetusprotsente jälgib, peaks täna taaskord korralikult segaduses olema. Kolmapäeval tulid välja Norstati iganädalased reitingud ning eile Emori ja täna Turu-uuringute igakuised reitingud. Ning kõik nad näitavad kohati väga erinevat pilti. Mida sellest arvata?
Kõigil kolmel ei saa korraga õigus olla ning keegi ajab meile puru silma. Niikaua kui valimisi reaalselt ei toimu, me muidugi täie kindlusega seda teada ei saa. Kuid kui mõtleme nende tulemuste erinevuste ja kolme küsitlusfirma metoodika peale, siis aitab see meil vähemalt natuke mõista, kellel rohkem ja kellel vähem õigus võiks olla.
Norstat ütleb, et Reformierakonna toetus on 31%, Emor et see on 27% ja Turu-uuringud et on 21%. Keskerakonna puhul on vastavad numbrid 21% (Norstat), 16% (Emor) ja 25% (TU), EKRE puhul 14% (Norstat), 17% (Emor) ja 14% (TU) ning Eesti 200 puhul 15% (Norstat), 18% (Emor) ja 20% (TU). Keda uskuda ja miks?
Emor kogub oma andmed ainult interneti teel ning see on nende suurimaks nõrkuseks. Kuigi interneti kasutus on Eestis ülidselt väga laialdane, siis kõiki valijaid, näiteks vanemaid ja lühema haridusteega valijaid, ei ole võimalik interneti teel nii hästi kätte saada. Olen sellele probleemile tähelepanu juhtinud ka varem. Sellest tulenevalt on vähemalt mul kahtlus, et Emori küsitlused ülehindavad Reformierakonna ja/või Eesti 200 toetust (üldiselt on nende kahe erakonna toetajad väga sarnased – just sellised inimesed, kelle kindlasti internetist üles leiab) ning näiteks alahindavad Keskerakonna toetust.
Turu-uuringute reitingutes paistab aga silma Reformierakonna erandlikult madal toetus (ja Keskerakonna suhteliselt kõrgem toetus) ning Eesti 200 väga suur toetus. Kui Norstati valimis ja andmete põhjal on Eesti 200 toetuse tõus kõige loogilisemalt seletatav selle läbi, et valimiseelistuseta valijad on hakanud enam just Eesti 200-t toetama (vaata siit), siis Turu-uuringute valimi puhul võib ehk olla nii, et Reformierakonna toetajad on Eesti 200 juurde liikuma hakanud. Kui see on praegu ainult oletus. Selle kinnitamiseks oleks vaja Turu-uuringute küsitlusandmeid natuke pikemalt vaadata ja ka siis ei saaks selles päris kindel olla.
Turu-uuringute reitingute kohal on aga vähemalt minu jaoks praegu üks suur küsimärk just selle pärast, et nad on selle aasta jooksul nii palju oma metoodikat muutnud. Kui koroona ja eriolukord kevadel tulid, siis oli neil küsitlemine parajasti pooleli ning kiiresti oli vaja muuta oma metoodikat, sest näost näkku küsitleda enam ei saanud. Pärast seda tehti mõnda aega küsitlusi veebi ja telefoni teel ning suvel pöörduti tagasi osaliselt näost näkku intervjuude juurde.
Kusjuures selle suvise üleminekuga kaasnes nende tulemustes ka Reformierakonna toetuse 10%-line langus, mis ilmselgelt kajastab metoodika muutust ja mitte reaalset langust Reformierakonna toetuses. Ühe kuuga toetused loomulikult nii palju ei kuku. Sellest ajast alates on Reformi toetus olnud nende küsitlustes madal ning on tõenäoline, et siin püsib mingi valimi koostamise efekt.
Emor ja Norstat on seevastu oma metoodikas olnud järjepidevad. Kui Emor teeb oma küsitlusi järjepidevalt ainult veebis, siis Norstat on neid teinud järjepidevalt peamisel telefoni teel ja ainult väga väikeses osas veebis. Sellest tulenevalt võime nende küsitlusandmete puhul vähemalt kindlad olla selles, et andmetest näha olevad trendid on reaalsed. Isegi siis, kui üks või teine firma mõnda erakonda natuke üle- ja teist natuke alahindab.
Mida aga siis järeldada kõige selle segaduse taustal erakondade toetuse hetkeseisu kohta? Ma arvan, et me võime ikka veel üpris kindlad olla selles, et Reformierakond on kõige populaarsem erakond. See, et Eesti 200 ja Reformierakonna toetus on võrdne, nagu Turu-uuringud meile näitavad, on absurdne. Kunagi võib see juhtuda, kuid praegu see veel kindlasti nii ei ole.
Üks, milles kõik küsitlusfirmad on üldiselt ühel meelel, on Eesti 200 toetuse tõus. Ka selles me võime suhteliselt kindlad olla. Eesti 200 on oma positisooni tugevasti parandanud ning praegu on nad EKREga umbes samas kaalukategoorias. Kui palju sellest toetusest ka valimistel realiseeruks – see on aga sootuks teine küsimus. Juhul kui Eesti 200-l on õnnestunud enda toetajate sekka meelitada varem valimiseelistust mitte omavaid valijad (nagu Norstati küsitlused seda vihjamisi näitavad), siis saab neil raske olema neid ka valimiskasti juurde viia.
Mis puudutab Keskerakonda, siis on nende toetajaskond väga lojaalne. Seda me näeme ka paari kolme viimase valimise tulemustes. Nende toetus seal on olnud praktilisetl sama – kakskümmend paar protsenti. Kuigi ka need toetajad võivad siia-sinna liikuda, võime siiski üpriski kindlad olla ka praegu selles, et nende reaalne toetus oleks kuskil sealkandis – võibolla natuke rohkem kui Norstat seda praegu ennustab ja ehk natuke vähem kui Turu-uuringud neile praegu annaks.
Kuu aja pärast on eeldatavasti järgmine hetk, kui kõik kolm firmat samal ajal oma reitingud avalikustavad. Siis tuleb siia ilmselt suhteliselt sama jutt.
