Terminid „liberaalne“, „konservatiivne“, „vasakpoolne“ ja „parempoolne“ on kui poliitilised teetähised, mis viivad kokku valija ja tema eelistatud erakonna. Need kaks telge on struktureerinud Eesti valijate eelistusi juba aastaid ja teevad seda ka praegu. Ning kohati teevad seda praegu palju selgemalt kui varem. Eesti valijate jagunemine nendel ideoloogilistel telgedel on poliitiline reaalsus.
Ühiskonnauuringute instituudi poolt läbi viidud väärtushinnangute uuringud ajavahemikus 2016 kuni 2021 aitavad meil näha, kuidas ideoloogiline enesemääratlus ja erakondlik eelistus on omavahel seotud. Vastavad küsitlused on läbi viinud kas Turu-uuringute AS või Norstat Eesti AS ning on Eesti valijaskonna suhtes esindusliku valimiga.
Järgnevalt on vaadatud nende kahe ideoloogilise mõõtme ja erakondliku eelistuse suhet multinominaalse logistilise regressiooni mudelitega, mis ennustavad vasak-parempoolsuse ja liberaalsuse-konsetatiivsuse ning erakondliku eelistuse seost.
Mudelite tulemused on kuvatud joonisetel, mille horisontaalsel teljel on näha võimalik enesepaigutus ning vertikaalsel teljel mudeli poolt ennustatud tõenäosus toetada igat erakonda. Kummagi mõõtme seose kuvamiseks on eeldatud, et teisel mõõtmel on vastav valija keskpunktis (üldist seose kuju see eeldus ei mõjuta).
Kui neid kahte mõõdet modelleerida eraldi, oleksid tulemused üldjoontes samad ning erineksid ainult mõnes konkreetses nüansis, mis tuleneb sellest, et osade valijate jaoks on need kaks mõõdet omavahel seotud. Neid koos modelleerides saame tulemused, mis näitavad ühe mõõtme seost teisest sõltumata.
Kindlasti ei ole need terviklikud või üleliia täpsed mudelid, kuid väga põhilisel tasandil näitavad nad meile siiski ideoloogilise enesemääratluse ja poliitiliste eelistuste seost.
Vaatame esmalt erakondlikku eelistust ja vasak-parem enesemääratlust.
Me näeme siin nii olulisi muutusi kui ka stabiilsust läbi aja. Vähe on muutunud selles, kuidas see ideoloogiline mõõde seostub toetusega Reformierakonnale, Isamaale ja Sotsiaaldemokraatidele. Kaks esimest on stabiilselt kogu perioodil apelleerinud parempoolsete valijate toetusele ja viimane vasakpoolsete.
Teiste erakondade osas näeme aga märkimisväärseid muutusi või varieeruvust. EKRE toetajad paistavad olevat pigem parem-tsentristlikud. Siinkohal tuleb märkida, et kuna „parempoolsus“ ja „konservatiivsus“ võivad olla omavahel seotud, siis vasak-parempoolsuse eraldi modelleerimise korral näeksime EKRE valijaid palju selgemalt parempoolsetena, mis antud juhul oleks natuke eksitav.
Selle mõõtme vasakpoolses servas näeme, et praeguseks on muutunud palju tugevamaks ennast vasakpoolselt määratlevate valijate toetus Rohelistele. Samal ajal on nõrgenenud seos vasakpoolse enesemääratluse ja Keskerakonna toetuse vahel.
Eesti 200 puhul näeme aga toetajaskonna rõhuasetuse muutust. Kui aastal 2019 oli näha nõrka kuid siiski selget seost parempoolse enesemääratluse ja toetuse vahel, siis 2020. aastal olid kõige suurema tõenäosusega Eesti 200 toetajad pigem parem-tsentristliku enesemääratlusega valijad ning 2021. aastal üpriski ennast selle skaala keskpunkti paigutavad kodanikud. Oma toetajaskonna perspektiivist on Eesti 200 muutunud parempoolsest erakonnast pigem tsentristlikuks, kui siis ainult natuke parempoolseks erakonnaks.
Milline on aga toetuse ja liberaalne-konservatiivne enesemääratluse omavaheline seos? Sellel mõõtmel on näha palju selgemaid, palju olulisemaid muutusi.
EKRE, Eesti 200 ja Reformierakonna puhul näeme, et selle perioodi vältel on selgelt suurenenud ühe või teise ideoloogilise pooluse ja erakonna toetuse omavaheline seos. EKRE valijad on võrreldes viie aasta taguse ajaga palju selgemalt konservatiivsed, samas kui Eesti 200 ja Reformierakonna toetajad on palju selgemalt liberaalse enesemääratlusega.
Ka Roheliste ja Sotsiaaldemokraatide toetajaskonnad on pigem selgelt liberaalse enesemääratlusega, kuid mõlema puhul näeme ka seda, et just viiamsel aastal on selle seose tugevus pigem nõrgenenud. Liberaalse pooluse lipulaevad on pigem Reform ja Eesti 200.
Isamaa ja Keskerakonna toetajaskondade puhul näeme aga seda, et kõrgeim toetuspunk on liikunud skaala konservatiiv-tsentristlikkuse piirkonda. Mõlema puhul näeme viimastel aastatel ennekõike seda, et nende toetajad on ennekõike mõõdukalt konservatiivsed ning kui liikuda selle mõõtme äärmusaladele, siis tõenäosus neid toetada pigem väheneb.
Kuidas seda lühidalt kokku võtta? Nii vasak-parempoolsus kui ka liberaalsus-konservatiivsus jaotavad meie valijaid erakondade vahel ning teevad seda kohati palju selgemalt kui viis aastat tagasi. Kui keskenduda praegusele olukorrale, siis Reformierakonna toetajaskond on selgelt parem-liberaalne ja EKRE toetajaskond on selgelt konservatiivne aga mitte ilmtingimata väga parempoolne. Eesti 200 sarnaselt Reformierakonnale on parem-liberaalne, kuid nende parempoolsus on palju nõrgem. Sotsid ja Rohelised on rohkemal või vähemal määral pigem vasak-liberaalse toetajaskonnaga. Keskerakond on küllaltki oma nime vääriline, kuna nende toetust ennustab mõlemal mõõtmel pigem lähedus keskpunktile – ühelt poolt natuke vasakpoolne ja teiselt poolt natuke konservatiivne. Ning Isamaa toetajaskond on praeguseks selgelt parempoolne ja mõõdukalt konservatiivne.
