Presidendivalimised on läheneva suve üheks teemaks. Sellel lainel tasuks meelde tuletada ühte huvitavat seika seoses meie esimese taasiseseisvumisjärgse presidendi, Lennart Meri, ametisse saamise ja ametist lahkumisega. Tema esimese ametiaja algust ja teise lõppu seob kokku presidendi otsevalimiste temaatika, mida tasuks praegugi meelde tuletada.
Kuigi praegu valib presidenti Riigikogu või valimiskogu, siis 1992. aastal toimusid meil vähemalt osaliselt presidendi otsevalimised. Esimeste valimiste jaoks oli ette nähtud erandlik süsteem. Valimiste esimeses voorus sai rahvas otse hääletada. Selles voorus kandideerisid Arnold Rüütel, Lennart Meri, Rein Taagepera ja Lage Parek. Esimeses voorus oleks valituks osutunud see kandidaat, kes saab absoluutse häälteenamuse ehk rohkem kui 50% häältest. Rahva absoluutne lemmik oli Arnold Rüütel, kes sai 41.8% häältest. Meri sai 29.5%, Rein Taagepera 23.4% ja Lagle Parek 4.2% häältest. Kuna Rüütel absoluutset enamus ei saanud, siis liikus valimine kahe kõige populaarsema kandidaadi vahel Riigikokku, mis valis ülekaalukalt presidendiks Lennart Meri. Kui kahe kõige populaarsema kandidaadi vahel oleks toimunud teises voorus ka rahvahääletus, oleks presidendiks valitud Arnold Rüütel.
Üheks oluliseks põhjuseks, miks Rüütel esimeses voorus absoluutse enamuse toetust ei saanud, oli Rein Taagepera kandideerimine. Ta võttis Rüütlilt piisavalt palju hääli ära, et Rüütel absoluutset enamust kokku ei saaks. Meenutades toonased presidendivalimisi, on Taagepera ka ise tunnistanud, et just see – Rüütli presidendiks valimise blokeerimine – oli üheks oluliseks põhjuseks, miks ta kandideeris. Ja see ei olnud ainult tema enda strateegia, vaid selles suunas mõjutas teda ka Lennart Meri kampaaniameeskond ja tema taga olevad poliitilised jõud. Ühesõnaga, meie ainsatel presidendi otsevalimistel mängis poliitiline eliit omavahel kokku selleks, et blokeerida rahva soov presidendi osas ning et valida presidendiks keegi, kes tegelikult valijate esimene eelistus ei olnud.
President Meri teise ametiaja ehk tema presidentuuri lõpp on selle afääriga väga otseselt seotud. Oma viimase kõne presidendina pidas Meri 8. oktoobril 2001. aastal Riigikogus vahetult enne seda, kui valimiskogu poolt presidendiks valitud Rüütel ametisse astus. Vastavalt põhiseadusele on presidendil õigus algatada põhiseaduse muutmine ning oma kõne lõpus andis Meri Riigikogule üle eelnõu põhiseaduse muutmiseks, mis muuhulgas nägi ette presidendi otsevalimise sisseviimise. Oma kõnes andis ta mõista, et tegemist oleks olulise sammuga Eesti demokraatia edendamisel, midagi, mis Lääne demokraatiates on tavapärane. Ta ei näinud selles ohtu meie poliitilisele süsteemile, nagu otsevalimist on hlisemalt tõlgendatud, ja ta oli ilmselgelt seiskohal, et Eesti rahvas ja Eesti demokraatia on selleks küps. Seega tundub, et oma viimase teona presidendina proovis ta mingil määral nagu “heastada” seda afääri, mille tulemusena ta 9 aastat varem presidendiks sai, toetades presidendi valimiste süsteemi, mille tulemusena tema presidentuur oleks jäänud ilmselt olemata.
Toona võimul olnud koalitsioon sellist põhiseaduse muudatust ei toetanud ning seega langes see eelnõu lõppkokkuvõttes lihtsalt menetlusest välja. Ning kuni praeguseni ei näe me poliitiliste eliitide hulgas üleüldiselt toetust presidendi otsevalimiste ideele, kuigi absoluutne enamus mitte ainult kogu valijaskonnast vaid ka iga üksiku erakonna toetajaskonnast pooldaksid presidendi otsevalimist. Kõige olulisem kaalutlus on siin ilmselt võim – presidendi otsevalimistele vastu olevad erakonnad ei taha ära anda võimalust otsustada ise presidendi ametikoha üle ning nad ei taha, et nende kõrvale tekiks poliitiline tegutseja, kellel on nendest sõltumatu demokraatlik legitiimsus, kuna see võiks hakata erakondade poolt teostatavat võimuprotsessi häirima. Aga ka usaldamatus valijate suhtes – kardetakse, et rahvas ei oska „õiget“ valikut teha.
Rein Taagepera meenutusi oma kandideerimisest 1992. aasta valimistel vaata siit:
Taagepera, R., 1993. “Running for president of Estonia: A political scientist in politics”. PS: Political Science & Politics, 26(2), lk. 302-304.
Looga seotud tunnuspildil (töödeldud) on President Meri reljeef, mis asub Viimsi Püha Jaakobi kirikuks ja mille autor on Aime Kuulbusch.
