Oma tänases Vikerraadio päevakommentaaris nimetas Tõnis Saarts mööduvat poliitikaastat sisuliste debattideta aastaks – aastaks, kus polnud tulevikku vaatavaid ning argumenteeritud poliitilisi debatte. Ma ei ole kindel, kas ja kui palju ma sellega nõus olen. Kindlasti on toon Eesti poliitikas viimastel aastatel olnud teistsugune kui varem ning avalik sfäär palju pingestatum. Poliitikas on alati tõsi, et sisu ja visiooni peaks rohkem olema, kuid ma ei ole kindel, kas see aasta Eesti poliitikas just kuidagi eriti halvasti mõnede eelmiste taustal silma paistis.
Kas Eestis on kunagi olnud sisuliste, argumenteeritud debattide ja tulevikuvisiooni kuldaeg? Võib-olla mu mälu ei ulatu piisavalt kaugele minevikku, aga mulle küll tundub, et ei ole. Jätame 1990ndad ja “naasmise Euroopasse” kõrvale, see ei ole võrreldav. Ning ka siis oli küll visiooni, aga ei olnud debatti. Kui me lähme ajas tagasi viis või kümme aastat, siis oli poliitiline maastik palju kitsam. Poliitikat oli palju vähem ning see meenutas palju rohkem administereerimist kui poliitikat. Visiooni puudumist Eesti poliitika lähiminevikus on ära kasutanud ka Eesti 200, kes on oma poliitilise identiteedi suuresti üles ehitanud kui vastumürgi visioonitusele. Kui visioonitus on olnud probleem, siis kindlasti ei ole ta olnud ainult nüüd selle lõppeva aasta probleem, vaid pigem aastakümnendi.
Ja mõne nurga alt on olukord praegu parem kui varem. Ma arvan, et nii lõppeval kui ka eelmisel aastal on keskmine Eesti valija palju rohkem poliitilistest küsimustest mõelnud, kui ta seda varasematel aastatel tegi. Pensionireformi – ükskõik kas me oleme sellega nõus või mitte – tulemsuena on väga paljud eestlased hakanud rohkem mõtlema selle peale, kuidas nad oma vanaduspõlves hakkama võiksid saada või kuidas nemad või riik või Rootsi pangad, kes Eesti on koloniseerinud, peaks nende raha majandama. Ning samamoodi abielureferendumi idee mõjul – ükskõik kas me seda tahame või mitte – on arutelude teemaks tulnud mitte ainult erinevate ühiskonnagruppide õigused, vaid ka rahvaalgatuse ja demokraatiaga seonduv laiemalt. Sõnavabadusest, poliitilisest kultuurist, euroopalikkusest ja eestlusest ja paljust muust on juttu olnud rohkem kui varem.
Olulisi teemasid on õhus olnud palju, isegi kui nad vahel emotsioonide vahele on ära kadunud. Tähelepanu nendele teemadele võimaldab lõppkokkuvõttes ehk teha ka palju selgemaid, palju teadlikumaid otsuseid. Mida me siis lõppkokkuvõttes riigi või ühiskonnana ikka tahame, millises suunas me liigume või tahame liikuda? Loomulikult võiks kõikidel nendel teemadel, mida Tõnis Saarts mainib, olla sisulist debatti ja arutelu rohkem. Sellega ma olen absoluutselt nõus. Kuid see ei tähenda, et kunagi seda debatti oli rohkem ja et praegune aasta näeks kuidagi oluliselt hullem välja kui mõned eelnevad nii Jüri Ratase kui talle eelnenud peaministrite ajal.
