Kohaliku omavalitsuse korraldus

Pärast 2017. aastal läbi viidud haldusreformi on Eestis 79 kohalikku omavalitsust, mis jagunevad valdadeks (64) ja linnadeks (15). Kõige suurem kohalik omavalitsus on Tallinn, kus elab ligi 450000 inimest ning kõige väiksemad kohalikud omavalitsused on väikesaared Ruhnu, Kihnu ja Vormi, kus elab vastavalt 166, 407 ja 704 inimest (seisuga 01.01.2021, allikas Rahandusministeerium). Haldusreformi üheks eesmärgiks oli väga väikeste omavalitsusüksuste arvu vähendamine ning üldjoontes seda ka saavutati, kuigi erinevused suurimate ja väikseimate vahel on samad nagu enne. 

Kohaliku omavalitsuse üldine korraldus on sätestatud Eesti põhiseaduse 14. peatükis, mille kohaselt on kohalike omavalitsuste ülesandeks kohaliku elu küsimuste üle otsustamine ja kohaliku elu korraldamine. Mida see hõlmab? Põhiseadus jääb siin üpriski napisõnaliseks, sätestades üksnes, et kohalikel omavalitsustel on õigus koguda makse ja moodustada omavalitsusliite. Ülejäänu osas on lihtsalt öeldud, et seda “sätestab seadus”, mis praktikas ja riigikorralduslikult tähendab, seda, et kohaliku omavalituse tegevuse ja korralduse üle otsustab riigikogu. Kohalikul omavalitsusel ei ole oma enda põhiseadusega tagatud võimupädevust ning nende tegevus lõppkokkuvõttes sõltub Riigikogu otsustest. Tsentraliseeritud võimusüsteemiga riigi (ehk unitaarse riigi), nagu Eesti seda on, puhul ei ole selles midagi üllatavat. See lihtsalt tähendab seda, et lõplik võimupädevus on keskvalitsuse käes ning isegi kui kohalikule tasandile on delegeeritud teatud ülesandeid ja kohustusi, teatud vabadust otsustada, siis võib keskvõim selle iga kell ümber otsustada. 

Milliseid ülesandeid on aga siis seadusega kohalikele omavalitsustele antud? Kohaliku omavalituse korralduse seadus annab sellest ülevaate. Lähtuvalt sellest on kohaliku omavalitsuse ülesanneteks muuhulgas:

• sotsiaalteenuste andmine ja sotsiaalabi osutamine, 
• vesi ja kanalisatsioon,
• pürgimajandus,
• kohalik ühistransport ja kohalikud teed,
• koolide, raamatukogude ja muude kohalike asutuste üleval pidamine.

See loetelu on palju pikem, kuid see peaks andma aimu sellest, milliega kohalikud omavalitsused tegelevad. 

Oma tegevuseks saavad kohalikud omavalitsused raha riigieelarvest (nt tasandus- ja toetusfond) ning maksudest. Teatud osa üksikisiku tulumaksust laekub inimeste elukohajärgselt kohalikele omavalitsustele ning sarnane on olukord maamaksuga. Samuti on kohalikel omavalitsustel teatud pädevus kohalike maksude kehtestamiseks. 

Võimude lahusus kohalikul tasandil tähendab seda, et eksisteerib nii kohalik esinduskogu kui ka kohalik täidesaatev võim. Kohalik esinduskogu ehk volikogu on kohalike elanike poolt neljaks aastaks valitud esinduskogu, kelle pädevuses on muuhulgas kohaliku eelarve, õigusaktide ja muude kohaliku omavalitsuse töökorraldust ja arengut puudutavate dokumentide vastu võtmine või kinnitamine. 

Kohalik täidesaatev võim on valla- või linnavalitsus, kelle ülesandeks on kohaliku elu küsimuste korraldamine ja volikogu otsuste ellu viimine. Vallavanema või linnapea valib volikogu ning tal on õigus moodustada valla- või linnavalitsus.  

Kohaliku omavalitsuse valimised

Kõige olulisem kohaliku poliitika sündmus on kohalikud valimised, mis määravad ära kohaliku volikogu koosseisu, mis omakorda määrab ära valla- või linnavalitsuse koosseisu. 

Kohalikud valimised toimuvad iga nelja aasta tagant ning erinevalt riigikogu valimistest, kus saavad osaleda ainult täisealised Eesti Vabariigi kodanikud, saavad kohalikel valimistel anda oma hääle ka 16. ning 17. aastased ning valimisõigus on laiendatud kodanikelt kõikidele kohaliku omavalitsuse püsielanikele. See tähendab, et kohalike valimiste valijaskond on riigikogu valmistega võrreldes märkimisväärselt teistsugune. Seda eriti Tallinnas ja Ida-Virumaa, kus mittekodanike osakaal on oluliselt suurem kui mujal Eestis. 

Kohalikel valimistel saavad kandideerida kõik vähemalt 18 aastased Eesti või Euroopa Liidu riikide kodanikud. Valimistel saavad osaleda nii erakonnad kui ka valimisliidud. Samuti saavad kandideerida üksikkandidaadid. 

Nagu ka riigikogu valimised, toimuvad kohalikud valimised proportsionaalsuse põhimõtte alusel. See tähendab seda, et teatud proportsioon hääli valimistel peaks tagama samasuguse proportsiooni kohti valimiskogus. Oma praktilise korralduse poolest on see süsteem mõnevõrra erinev kui aga riigikogu valimiste süsteem (vaata selle kohta pikemalt siit) ning selle seab paika Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus. 

Volikogu liikmete arv on paika pandud seadusega ning lähtuvalt kohaliku omavalitsuse elanike arvust võib see olla 7 kuni 79 liiget. Vald või linn on jagatud üheks valimisringkonnaks välja arvatud Tallinn, mis on linnaosade kaupa jagatud kaheksaks valimisringkonnaks. Valimisringkondi võib moodustada ka teistes suuremates omavalitsustest ning nendes, kus on hiljuti toimunud ühinemine. 

Valimiste toimudes saab valija hääletada, kas üksikkandidaadi poole või mõne valimisliidu või erakonna valimisnimekirjas oleva kandidaadi poolt. Valimistulemuste kindlaks tegemine on mõnevõrra erinev Tallinnas ja muudes kohalikes omavalitsustes. Igal pool mujal peale Tallinna toimub see järgnevalt. Iga valimisringkonna kohta arvutatakse kvoot, mis on selles valimisringkonnas antud häälte arv jagatud seal jaotatavate volikogu kohtade arvuga. Kui mõni üksikkandidaati või nimekirjas olev kandidaat saab kvoodi jagu hääli, osutub ta valituks. 

Kui selliseid kandiaate ei ole, hakatakse vaatama seda, kui palju hääli said nimekirjad tervikuna. Nimekirjad järjestatakse ümber vastavalt sellele, kui palju hääle keegi seal nimekirjas sai, ning arvutatakse kokku nimekirja häälte kogusumma. Nimekirjamandaate jagatakse ainult sellistele erakondadele või valimisliitudele, kes said vallas või linnas vähemalt 5% häältest. Sarnaselt riigikogu valimiste kompensatsioonimandaatidele jagatakse kohad nimekirjade vahel lähtuvalt d’Hondti jagajate süsteemile, mis tagab kohtade proportsionaalse jaotuse nimekirjade vahel. Kusjuures arvesse võetakse kvoodi alusel jagatud mandaate ning häälte arv nimekirjas määrab ära selle, milline kandidaat mis järjekorras saab koha. 

Tallinna valimisringkondades toimub kohtade jaotamine teistmoodi. Nimekirjade vahel toimub kaks volikogu kohta jagamise etappi. Esmalt jaotatakse igas ringkonnas kohti nimekirjade vahel lähtuvalt arvutatud kvoodist (antud häälte arv jagatud kohtade arvuga ringkonnas). Iga nimekiri saab nii mitu kohta, kui mitu korda ta kogu häälte arv ületas kvoodi. Määravaks saab kandidaatide järjestus nimekirjas, mis põhineb kandidaatide poolt antud häälte arvule. 

Osa kohti kogu linnas jääb niimoodi jaotamata ning need jagatakse ülelinnaliste nimekirjade alusel kasutades d’Hondti jagajate süsteemi, võttes arvesse erakonna või valimisliidu poolt paika pandud ülelinnalise nimekirja järjestust ning kvoodi alusel ringkondades jagatud kohti volikogus. Sellisena meenutab kohaliku volikogu valimise süsteem Tallinnas riigikogu valimise süsteemi, kus on samuti nii isikumandaadid, ringkonnamandaadid ja üleriigilised kompensatsioonimandaadid.