Riigikogu valimiste korraldus

Riigikogu valimiste süsteem Eestis on korraga nii lihtne kui ka väga keeruline. Valijale on ta pealtnäha väga lihtne, kuid ta kätkeb endas tervet rida nüansse valimistulemuste kindlakstegemisel, mida ilmselt ka politoloogia haridusega eestlane peast ei tea.

Laias laastus jagunevad kõikvõimalikud valimissüsteemid kaheks – enamussüsteemid ja proportsionaalsed süsteemid.

Enamussüsteemid

Enamussüsteemides toimuvad valimised reeglina valimisringkondades, kus igast ühest valitakse esinduskogusse üks kandidaat. Ringkonnas osutub võitjaks üks poliitik – see, kellel on kõige rohkem hääli. See on väga lihtne süsteem. Saab valida piiratud arvu kandidaatide hulgast oma ringkonnas, kuna iga erakond paneb tavaliselt välja ainult ühe kandidaadi. Ning igas ringkonnas on üks võitja, kes on kindlaks tehtud väga lihtsa reegli alusel.

Taoline valimissüsteem tekitab parteimaastikul olukorra, kus lõppkokkuvõttes on kaks suurt erakonda, kellest üks saab parlamendis enamuse ehk üle poole kohtadest. Nii on see üks erakond võimeline ilma koalitsioone moodustamata valitsema. Selline enamussüsteem premeerib suuremaid erakondi ning on väiksemate suhtes väga halastamatu. Viimastel on sellises süsteemis väga keeruline riigivalitsemises kaasa rääkida. Võitjaerakonnad saavad sellises süsteemis palju rohkem kohti esinduskogus kui oli nende häälte osakaal. Ning mõni väike erakond, kellel võib olla märkimisväärne toetus valijate hulgas, võib kohtadest üldse ilma jääda. Taoline süsteem on näiteks Inglismaal.

Proportsionaalsed süsteemid

Proportsionaalsed valimissüsteemid on seevastu mõnevõrra keerulisemad, kuid samas õiglasemad. Valimised toimuvad seal ringkondades, kust parlamenti saab valitud mitu saadikut. Süsteem proovib tagada selle, et hääled valimistel ja kohad esinduskogus oleksid oma proportsioonides samad. Sealt ka sellise süsteemi nimetus. 30% häätest annab 30% kohtadest esinduskogus. Eestis nagu ka paljudes teistes mandri-Euroopa riikides on just selline süsteem.

Proportsionaalne süsteem tekitab parteimaastikul olukorra, kus tavaliselt ükski erakond ei saa parlamendi kohtade enamust. Ta on väiksematele erakondadele palju avatum ja nende suhtes soosivam ning ei premeeri suuremaid erakondi. Seetõttu näeme selliste süsteemidaga riikides pigem koalitsioonivalitsusi, sest erakonnad on parlamendi enamuse toetust omava valitsuse moodustamiseks sunnitud koostööd tegema.

Proportsionaalsete süsteemide erinevaid variatsioone on väga palju ning üheski kahes riigis ei ole see valimissüsteem täpselt sama moodi üles ehitatud.

Kuidas toimib Eesti valimissüsteem?

Kui Eesti kodanik läheb riigikogu valimistel valima, siis on tema valik pealtnäha väga lihtne. Ta peab valimissedelile kirjutama oma soositud kandidaadi numbri. Ja ongi kõik. Kuid tegelikult ei hääleta ta mitte ainult ühe konkreetse kandidaadi poolt, vaid ka tema erakonna poolt. Ning erinevaid viise, kuidas üks kandidaat saab valituks osutuda, on kolm.

Riigikogu valimisteks on Eesti jaotatud 12. valimisringkonnaks, millest kõige väiksemas valiti 2019. aasta riigikogu valimistel 5 riigikogu liiget ja kõige suuremas 15. Valimistel saavad kandideerida erakondade nimekirjades olevad kandidaadid või üksikkandidaadid.

Isikumandaat

Kõige esimene valituks osutumise viis on läbi isikumandaadi. Seeläbi saavad igas valimisringkonnas valituks need kandidaadid, kes olid eriti populaarsed.  Niimoodi valituks saamiseks peab koguma häälte arvu, mis on suurem kui valimisringkonnas antud kõikide häälte arv jagatud selles ringkonnas jaotatud riigikogu kohtade arvuga.

Näiteks kui on valimisringkond, kus jagatakse 10 kohta riigikogus ja selles ringkonnas käis kokku valimas 50 000 valijat, siis isikumandaadiga saavad selles ringkonnas valituks need kandidaadid, kes said 50 000 / 10 = 5 000 või enam häält. Seda häälte arvu nimetatakse kvoodiks ning see tuleb mängu ka järgmises kohtade jagamise viisis.

Ringkonnamandaat

Isikumandaatidega jaotatakse vaid väga väike arv kohti riigikogus ning ülejäänud lähevad jagamisele erakondade valimisnimekirjade alusel. Igal erakonnal on igas ringkonnas oma kandidaatide nimekiri. Kui kõik hääled on antud ja kokku loetud, siis järjestatakse iga erakonna nimekiri ümber vastavalt sellele, kui palju iga kandidaat hääli sai.

Seejärel saab iga erakond selle järjestuse alusel nii palju kohti, kui mitu korda kogu nimekirja ehk siis erakonna häälte arv ringkonnas täitis kvoodi. Koha saab ka siis, kui kvoodist on täidetud vähemalt 75%. Samuti võetakse arvesse ka isikumandaatide alusel jagatud kohad.

Näiteks kui ühe erakonna nimekiri sai 9000 häält, siis täitis see kvoodi 1.8 korda ning see erakond peab saama oma valimisringkonnas kaks kohta. Need kaks kohta lähevad neile kahele kandidaadile, kes said ringkonnas selle erakonna nimekirjas kõige rohkem hääli. Kui see erakond juba sai ühe koha isikumandaadi alusel, siis võetakse ka see arvesse.

Kompensatsioonimandaat

Taolisel viisi – isikumandaatidega ja ringkonnamandaatidega – ei jagata ära kõiki 101 riigikogu kohta. Mõned kohad jäävad veel üle ning need jagatakse kolmandal viisil – läbi kompensatsioonimandaatide, iga erakonna üleriigiliste nimekirjade alusel. Viimased hõlmavad selle erakonna kõiki kandidaate ning selle nimekirja järjestuse määrab ära erakond. Riigikogu kohad lähevad nimekirjas eespool olevatele kandidaatidele ning seega saab siin erakond ise ära määrata need kandidaadid, kes osutuvad valituks.

Kompensatsoonimandaatide jagamisel (võttes arvesse ka ringkondades saadud isiku- ja ringkonnamandaate) kasutatakse süsteemi, mis lõpuks tagab enam-vähem proportsionaalse kohtade jaotuse erakondade vahel. Sellise jaotuse, et valimistel saadud üldine häälte osakaal oleks kooskõlas riigikogu kohtade osakaaluga. Selle süsteemi nimi on modifitseeritud d’Hondti jagajate süsteem.

Modifitseeritud viitab antud juhul sellele, et süsteemi on natuke disainitud nii, et suuremad erakonnad saaksid väikese boonuse ja väiksemad väikese karistuse. Seetõttu saavad suuremad erakonnad riigikogus proportsionaalselt rohkem kohti kui hääli valimistel ja väiksemad vähem. Selle eesmärk on vältida parlamendi killustatust paljude väikeste erakondade vahel, mis oleks kahjulik riigi stabiilsele toimimisele ja seeläbi ka demokraatiale.

Killustatuse vältimiseks on Eesti valimissüsteemi sisse kirjutatud ka 5% valimiskünnis. See tähendab seda, et ringkonna- ja kompensatsioonimandaate jagatakse ainult nendele erakondadele, kes said üleriigiliselt vähemalt 5% häältest.

Kokkuvõte

Selline on meie valimissüsteemi üldine korraldus. Sellele on veel nii mõnedki väikesed nüansid (nt. kui populaarne üks või teine kandidaat peab olema, et saada kompensatsiooni- või ringkonnamandaati), mille kohta võib täpsemat infot juba saada vastavat korraldust määravat seadust lugedes.

Üldised andmed meie valimiste kohta on välja toodud alljärgnevas tabelis: