Mis on erakondlik süsteem?

Kõige esmasemal tasandil tähendab demokraatia erakondade kui riigi võimu teostavate organisatsioonide vaba konkurentsi valijate häälte pärast. Riik on demokraatlik, kui tema erakondlik süsteem toimib demokraatlikult. Erakondlik süsteem toimib aga demokraatlikult siis, kui ükski erakond jäädavalt ei domineeri. Kui iga erakond saab vabalt oma poliitikaid või seisukohti valijatele tutvustada ja nende poolehoidu võita. Kuid selleks, et üks erakondlik süsteem saaks olla demokraatlik, peab ta esmalt olemas olema.

Et saaksime rääkida süstemist, peab olema kaks või enam erakonda. Ühe erakonnaga riikides pole eriti võimalik rääkida erakondlikust süsteemist. Ning nende kahe või enama erakonna vahel peavad eksisteerima teatud ennustatavad, reeglipärased käitumismustrid. Selle üheks eelduseks on muuhulgas ka see, et erakonnad ise on püsivad ja stabiilsed. Kui erakondi pidevalt tekiks juurde ja kaoks, kui nad ootamatutel viisidel lõheneksid ja liituksid, ei saaks me rääkida erakondliku süsteemi olemasolust ja seeläbi ka demokraatiast.

Kuidas aga erakondlike süsteeme hinnata? Kuidas neid kirjeldada nii, et me ühtlasi kirjeldaksime nende just neid omadusi, mis teevad demokraatia võimalikuks?

Erakondade loendamine

Kui süsteemi eelduseks on tegutsejate olemasolu, siis esimene ülesanne süsteemi iseloomustamisel on nende tegutsejate iseloomustamine. Ning nende iseloomustamisel on kõige esimene samm tegutsejate kokku lugemine. Tegutsejate arv süsteemis määrab ära ka paljud teised süsteemi omadused ning siinkohal on maailmakuulsa eesti politoloogi Rein Taagepera panus hindamatu.

Ta on juhtinud tähelepanu erinevatele viisidele, kuidas võiksime süsteemis olevaid erakondi kokku lugeda või arvuliselt iseloomustada. Samuti on ta loonud teaduslikud mudelid, mis seovad omavahel kokku valimisüsteemid ning erakondade arvu süsteemis ja sellest tulenevalt näiteks ka valitsuste oodatava eluea. Järgnevad lõigud tuginevad suuresti tema töödel.

Erakondade arv süsteemis

2020. aasta lõpus on Eestis ametlikult registreeritud 14 erakonda. Ainult ametlikult registreeritud erakonnad saavad valimistel osaleda. Selleks, et registris püsida, ei ole vaja paljut – erakonna liikmeskond peab olema vähemalt 500 inimest. Erakondade registrit ning erakondade liikmeid (liikmete nimed, sünniaastad ja liikmeks astumise kuupäevad on avalik info) on võimalik vaadata siit.

Kuid kõik need erakonnad ei ole sisuliselt olemas. Osad neist on ainult nimi registris ning neil puudub teisi erakondi või Eesti poliitikat mõjutav tegevus. Neid ei saa lugeda süsteemi osaks. Erakonnad, mis päris kindlasti aga on süsteemi osad, on parlamendierakonnad. Neid on hetkel 5. Süsteemi moodustavate erakondade ring reeglina nendega piirdubki. Äärmisel juhul võiks süsteemi hulka ka valimiste kontekstis lugeda selliseid erakondi, kellel on reaalne võimalus parlamenti pääseda ja kes teatud määral konkureerivad parlamendierakondadega häälte pärast. Näiteks oli 2019. aasta riigikogu valimistel praegu parlamendiväline Eesti 200 kindlasti osa erakondlikust süsteemist. Jäädes aga napilt parlamendi ukse taha jäid nad sisulises tähenduses ka parteisüsteemist välja. Kuigi nende mõju avalikus ruumis on püsinud.

Seega, erakondliku süsteemi hindamisel peaksime ennekõike keskenduma parlamendierakondadele. Kuid kuidas neid hinnata, kuidas neid kokku lugeda? Tuleb välja, et pealtnäha lihtsad ülesanded nagu parteisüsteemi arvuline iseloomustamine, ei ole sugugi nii lihtsad.

Meil on riigikogus hetkel viis erakonda. Seega võiks olla kõige lihtsam viis anda sellele süsteemile arvuline väärtus lihtsalt lugeda kokku need erakonnad. Viis – ja jutul lõpp. Kuid mõtleme natuke järele. Riigikogus on Sotsiaaldemokraadid ja Isamaa, kelle toetus on suhteliselt väike ning Reformierakond ja Keskerakond, kelle toetus on mitu korda suurem. Ühtegi valitsust poleks võimalik moodustada, kuhu ei kuuluks vähemalt üks kahest viimasest erakonnast. Samas on palju erinevaid valitsuse moodustamise variante, mis välistavad kas Isamaa, Sotsiaaldemokraadid või mõlemad. Kõik erakonnad ei ole sama kaaluga.

Suurima erakonna osakaal

Kuidas seda arvesse võtta ja kuidas ühte erakondlikku süsteemi arvuliselt paremini iseloomustada? Lähme korra teise äärmusesse – selle asemel, et keskenduda kõikidele erakondadele võrdselt, hindame ainult kõige tugevama, kõige suurema erakonna positsiooni. Tuleb välja, et vägagi tähenduslik suurus selle jaoks on tema kohtade osakaalu pöördarv. Mida see tähendab? Kui ühel erakonnal on näiteks 33% kohtadest parlamendis, siis tema kohtade osakaalu pöördarv on 1/0.33=3. Mida see arv meile ütleb?

Ta ütleb meile seda sama, mis proportsioon, aga natuke teisel kujul. Mida suurem see arv on, seda väiksem on kõige suurema erakonna kohtade osakaal. Ning sellest veel väiksemad on kõikide ülejäänud erakondade kohtade osakaalud. Seda rohkem erakondi on süsteemis. See arv ütleb meile, kui mitu sama suurt erakonda kui kõige suurem erakond süsteemi mahuks. Mõtleme korra selle peale. Mida ta veel ütleb?

Kui see arv on väiksem kui kaks, siis tähendab see seda, et teist sama suur erakonda kui kõige suurem erakond enam süsteemi ei mahu. Süsteemis on üks erakond, millel on absoluutne enamus. Koalitsioone pole vaja moodustada, see erakond saab valitseda üksinda. Kui valimistest valimistesse see üks erakond on see sama erakond ja kui tõenäosus on väike, et ta oma koha kaotab, siis peaksime muret tundma selle süsteemi demokraatlikkuse üle. See oleks süsteem, kus puuduks vaba ja sisuline konkurents võimu pärast.

Süsteemi killustatus

Kuid ka sellel arvulisel näitajal on omad puudused. Ta ütleb meile kui suur on kõige suurem tegutseja ja ta võimaldab teha esmaseid järeldusi süsteemi toimimise kohta. Kuid ta ei ütle meile otseselt midagi teiste erakondade kohta ning seega jääb meil väga suur osa süsteemist iseloomustamata. Arv 3 võib iseloomustada süsteemi, kus on kolm erakonda, kellest igal ühel on umbes kolmandiku jagu toetust või süsteemi, kus on äärmiselt palju väikseid erakondi. Ning need süsteemid toimiksid ka demokraatlikkus mõttes väga erinevalt.

Taolistele probleemidele osutades on Rein Taagepera juba paeaegu 50 aastat tagasi välja töötanud ühe mõõdiku, mis on siiani politoloogias kõige tavapärasem erakondliku süsteemi killustatuse mõõdik. Selle nimi on erakondade tingarv. See tähendab, et tinglikult väljendab ta erakondade arvu süsteemis, kuid tegelikult on ta killustatuse näitaja. Ta näitab seda, kuidas terve süsteem on erinevate osade vahel jagatud.

Kuidas seda tingarvu arvutada? Tuleb võtta kõikide erakondade kohtade osakaalud parlamendis, tõsta nad ruutu, liita kõik sellised ruudud kokku ning võtta saadud summast pöördarv (jagada üks selle arvuga). See võib tunduda matemaatiliselt natuke keeruline, kuid siinkohal on sellest matemaatilisest tehtest olulisem mõista, mida see number meile ütleb.

Mida suurem on erakondade tingarv, seda rohkem killustunud on süsteem, seda rohkem on seal süsteemis erakondi. Ning mida väiksem on see tingarv, seda vähem killustunud on süsteem, seda vähem on seal erakondi. See on näitaja, mis võtab arvesse kõiki erakondi süsteemis ja ühtlasi ka nende suurust, arvestades suuremaid erakondi rohkem ja väiksemaid vähem (just seda teebki erakondade kohtade osakaalu korrutamine iseendaga ehk tema ruutu tõstmine).

See tingarv ei ütle meile täpselt kui palju erakondi on süsteemis, kuid ta ütleb meile kui killustunud see süsteem on ning see on isegi veel olulisem. Killustatus mõjutab süsteemi toimimist laiemalt. Mida killustatum on süsteem, seda keerulisem on koalitsioonivalitsusi moodustada, kuna koalitsioonivariante on palju ja läbirääkimised peavad hõlmama paljusid erakondi. Ja seda keerulisem on moodustunud valitsustel koos püsida. Äärmiselt killustunud süsteem on ebastabiilne ning ebastabiilne süsteem on ohuks demokraatiale.

Kuidas näeb Eesti parteisüsteem välja, kui me mõtleme lihtsalt erakondade arvule, suurima erakonna osakaalule parlamendis (või selle pöördarvule) ning erakondade tingarvule ehk süsteemi killustatuse näitajale? Seda näeme kõikide valimiste lõikes järgneval joonisel.

Mis loo see joonis ja need arvud meile räägivad? Me näeme, et esimestel kolmede valimisel (1992, 1995 ja 1999) oli süsteem palju killustatum ja erakondi parlamendis oli palju rohkem. Samas on suurima erakonna osakaal aja jooksul olnud vägagi stabiilne ning ainsaks erandiks on siin 1995. aasta valimised. Kui muidu on see olnud seal kuskil kolmandiku kohtade kanti või natuke alla selle, siis 1995. aasta valimistel sai Koonderakond enneolematud 41 kohta riigikogus. Seetõttu torkab ka 1995. aasta silma palju madalama killustatuse poolest, kui talle eelnenud ja talle järgnenud valimised.

Valimistulemuste voolavus

Erakondade arv süsteemis ja süsteemi killustatus võivad meil anda aimu sellest, kui stabiilne süsteem on, kuid kas seda oleks võimalik ja teistmoodi hinnata? Teine võimaluse selleks on vaadata valimistulemusi. Mida enam erakondade valimistulemused valimistest valimistesse muutuvad, seda vähem stabiilne on ka süsteem. Häälte osakaal valimistel näitab erakonna positsiooni. Kui need häälte osakaalud väga palju muutuvad, siis järelikult muutuvad ka erakondade omavahelised võimusuhted.

Kuidas sellist muutumist arvuliselt iseloomustada? Me peaksime võrdlema erakondi kahtedel järjestikustel valimistel ning kokku arvutama, kui palju iga erakonna valimistulemus muutus. Sellised muutused saab koondada üheks muutuste näidikuks. Maksimaalne muutuste summa oleks 200 – see tähendaks olukorda, kui ühtedel valimistel kogusid kõik hääled ainult sellised erakonnad, mis eelmistel valimistel ei osalenud. Süsteemi katkestus oleks sellisel juhul täielik.

Ning see arv oleks 0, kui kahtedel järjestikustel valimistel osalesid täpselt samad erakonnad, kes kogusid täpselt samad häälteprotsendid. Süsteem sellisel juhul oleks vähemalt häälte osakaalu mõttes täielikult stabiilne. Sellist mõõdikut nimetatakse valimistulemuste voolavuseks ning tavaliselt esitatakse seda skaalal 0 kuni 100 (mida on lihtne tõlgendada protsentidena). Kuidas Eesti parteimaastik sellest perspektiivist välja näeb?

Erakondliku süsteemi suletus

Lisaks erakondade loendamisele ning süsteemi killustatuse hindamisele ja lisaks süsteemi voolavuse mõõtmisele on olemas veel üks tegevusväli, mis on tegelikult ehk kõige olulisem. Valimiste tulemusena moodustatakse parlament ning parlamendi pinnalt moodustatakse valitsus. Eesti kontekstis saab see olla ainult koalitsioonivalitsus. See, kuidas parteid omavahel läbi käivad, ilmneb oma kõige dramaatilisemas ning kõige suuremaid tagajärgi omavas vormis just valitsuses.

Kuidas aga hinnata süsteemi toimimist ja süsteemi stabiilsust valitsuste tasandil? Seda on võimalik teha läbi valitsuste koosseisude ja erakondade osakaalude hindamise. Me saame uurida, kui suletud või kui avatud on süsteem valitsuse tasandil.

Süsteem on suletud, kui valitsevate erakondade ring on paigas ning kui valitsusest valitsusse ei näe me seal ühtegi uut erakonda. Nimetagem seda ligipääsuks. Samuti on erakondlik süsteem suletud, kui valitsuste vaheldumise muster on äärmiselt reeglipärane. Kõige reeglipärasemad on sellised mustrid, kui valitsus üldse aastast aastasse või valimistest valimistesse ei vaheldu või kui ta vaheldub kogu oma koosseisus – üks valitsus asendatakse tervenisti mõne teise valitsusega. Kolmas viis, kuidas hinnata parteisüsteemi toimimist valitsuse tasandil, on koalitsioonimustreid vaadates. Kui valitsusest valitsusse korduvad tuttavad koalitsioonimustrid, siis on süsteem väga reeglipärane, suletud. Kui kogu aeg aga tekib uusi koalitsioonikombinatsioone, siis on süsteem vastupidi avatud. Nimetagem seda mõõdet koalitsioonivalemiks.  Kuidas näeb Eesti parteisüsteem välja sellest perspektiivist?

Järgnev joonis toob välja suletuse määra alates 1995. aastast. Suletust on võimalik hinnata otseselt ainult siis, kui valitsused vahelduvad, kuid siinkohal on koostatud mõõdik, mis teeb seda iga-aastaselt, võttes arvesse ka eelmiste aastate suletuse määra.

Me näeme, et kuigi 1995 ja 2003. aasta vahel võis tunduda, et süsteem on muutumas kiiresti suletumaks, siis tegelikkusest see nii ei olnud. Res Publica läbimurre näitas, et süsteem pole sugugi nii kinnistunud. 2003. aastale järgnes süsteemi järjepidev kinnistumine, mis kestis kuni 2011. aasta valmistele järgnenud aastateni. Kui oletada, et tänapäeva välja ulatuv tavapärane poliitika Eesti erakonnamaastikul algas just pärast 2003. aasta valimisi, siis 2011. aasta valimiste järel saavutas Eesti parteisüsteem on suletuse tipu.