Eesti poliitika on muutunud

See on viimasel ajal olnud ilmselt paljude poliitikahuviliste tõdemus. Pole ka ime. Viimase kahe ja poole valmistsükliga on juhtunud palju. 2011. aasta valimistel pääses riigikokku vaid 4 erakonda. Kõik jämedad otsad olid Reformierakonna käes. Olukord oli stabiilne, kuid suletud. Samas poliitikas kääris. Me nägime seda ka 2015. aasta valimistel, kui riigikokku pääses kaks uut protestierakonda – Vabaerakond ja EKRE. Poolteist aastat hiljem muutus Keskerakond koalitsioonikõlkulibuks. Ühtäkki olid poliitilise konkurentsi mustrid sootuks teistsugused. Võimalusi oli palju rohkem, Eesti poliitikas oli taaskord poliitikat. 2019. aasta valimised ning uue valitsuse moodustamine EKRE osalusel oli loogiline jätk kõigele eelnevale. Paljude poolt kuvatud katkestust Eesti poliitikas ei juhtunud. Kuid ühe kümnendi jooksul on Eesti poliitika väga oluliselt muutunud nii oma võimutasakaalu, stiili kui sisu poolest.

Ülevaade poliitilistest tekstidest

Kõik need muutused jätavad jälje poliitiliste otsuste jadas, inimeste hoiakutes, erakondlikes eelistustes ja poliitilises käitumises. Ja nad jätavad jälje ka selles, kuidas poliitikas või poliitikast räägitakse. Poliitikaga koos muutub ka poliitiline kõne ja tekst. Ja see kõne või tekst on väärtuslik ressurss aitamaks meile mõista, kuidas poliitika meist on möödunud ja kuidas ta on muutunud. Tänapäevases infoühiskonnas on peaaegu iga poliitikas avalikult öeldud sõna või lause kuskil digitaalselt talletatud ja kättesaadav. Meil jääb vaid üle kõik need tuhanded tekstid ja miljonid sõnad kokku koguda, süstematiseerida ja neid analüüsida. Sellele käesolev projekt (“Arengud ja vastuolud Eesti poliitilisel maastikul 2011-2023 läbi tekstiliste suurandmete analüüsi”) keskendubki.